Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/198

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Miks siis mitte?“ küsis Karin. „Ma olen ikkagi veel sinu naine.“

„Ükskõik,“ ajas Indrek vastu. „Pihtimisel pole mõtet, sest niikuinii ei pihi keegi seda, mis teisi huvitab, vaid harilikult seda, mis teda ennast huvitab. Eriti on see mehe ja naise vahekorras nõnda.“

„Tähendab, sa ei usu mind?“ küsis Karin, kel meenusid Kitty seletused. „Sa arvad, et ma räägin sulle ainult tühjatähja ja varjan su eest peaasja? Et ma püüan asja paremaks teha, kui ta tõesti on? Sa lihtsalt kahtlustad mind võltsimises ja valetamises, eks?“

Karin kippus ägedaks saama, sest ta ei võinud kannatada seda rahu, millega Indrek teda käitles. Isegi kui see rahu oleks olnud ainult tehtud ja näiline, ka siis Karin poleks seda kannatanud, sest kui naine on ärevuses, kui tal on nutetud silmad, siis ei tohtinud ükski mees Karini arvates rahulik olla ega ka rahulik näida.

„Armas naine, ma ei kahtlusta sind milleski,“ ütles Indrek endise rahuga. „Ma ei kahtlusta sind praegu isegi selles mitte, et sa püüad end halvemana näidata, kui sa tõepoolest oled. Ja mis puutub tühjatähja või peaasja, siis sa tead, selles lähevad meie arvamised enamiste alati lahku — kus sina näed tühjatähja, seal mina peaasja ja vastuoksa. Kummal õigus, meie ise pole kohtumõistjad. Sellepärast siis: jäta oma pihtimine. Mis ma kuulda tahaks, seda ma vist ei kuule, ja mis ma kuulen, see pole nii huvitav kui valus. Pealegi, pole kuigi lõbus sorida isegi oma naise musta pesu.“

Viimased sõnad väljendasid pisut sellest, mis kees tõelikult Indreku hinges. Aga Karini ajasid nad julmale vihale, nii et ta kargas sohvalt, tormas mehe ette, vahtis talle välkuval pilgul otsa ja karjus talle näkku:

„Soo! Või nii! Sina minu musta pesu ei taha sorida, aga kas sa minu tahtmist küsisid, kui sa minu panid oma musta pesu sorima? Küsisin ma sinult, kuidas su ema suri?“

„Karin!“ karjus Indrek peaaegu metsalise häälega ja vististi pidi ka kogu tema tegumoes midagi metsalisest olema, sest Karin taganes kohkunult vastu sohvat ja langes sinna istukile.

198