„Ometi taipasid kord!“ hüüdis Karin vastu. „Milleks ma siis sinu juurde tulin. Ma ei saa ju obligatsiooni ilma sinuta teha, sa oled ju mu mees, mu eestkostja. Ja nüüd küsin ma sinult üsna lihtsalt: kas oled nõus uue obligatsiooniga või mitte?“
Indrek vastas ilma igasuguse mõtlemiseta:
„Ei ole.“
„Miks siis mitte?“ küsis Karin. „On see maja minu või sinu?“
„Maja on sinu,“ kinnitas Indrek.
„Oled sa ise öelnud, et sina minu varanduseasjadesse ei sega? Oled sa seda tõotanud?“ päris Karin nagu vannutades.
„Olen,“ vastas Indrek, „aga…“
„Mitte mingit aga enam, kui sa seda oled tõotanud!“ hüüdis Karin püsti karates. „Oled tõotanud, siis täida seda, sest tõotus on sama hea kui vannegi. Tõotus on sama hea, nagu oleksime abieluvaranduse lahutanud, ainult vormitäitmise pärast pead oma nõusoleku andma. Nõnda saan mina sellest aru.“
„Mina just niisama,“ ütles Indrek, „kuid…“
„Siis jäta kõik oma kuid ja agad!“ hüüdis Karin vahele.
„Kannata ometi natukenegi,“ ütles Indrek manitsevalt, „ega see asi sul jalamaid põlema lähe. Mina tahan seda öelda, et kuigi meie varandused oleksid juba lahus ja minul ometi oleks võimalus seda obligatsioonitegemist takistada, siis teeksin ma seda, teeksin seda mitte enese, vaid sinu ja meie laste pärast.“
„Aga mina tahan seda obligatsiooni teha ka just iseenda ja oma laste pärast, sind ei arvesta ma üldse mitte,“ vastas Karin.
„Siis lähevad meie arvamised diametraalselt lahku, pole midagi parata,“ lausus Indrek. „Sina tahad ma ei tea millega riskida, aga minu arvates pole praegu üldse soodus silmapilk riskimiseks, ammugi mitte sinul, sest sul pole kogemusi.“
„Aga ilmas leidub ometi inimesi, kel on kogemused!“ hüüdis Karin.
