XII.
Melesk oli külmast kolikambrist nagu tina tuhka kadunud, justkui poleks teda seal kunagi olnudki. Kui Indrek läks teda peale lõunat otsima, leidis ta eest mitte ainult tühja toa, vaid asjadki enamasti endisel paigal. Ainult rasked raamatukastid seisid seal, kuhu Indrek ja Melesk nad ühisel jõul nihutanud.
Nõnda siis Indrek oli end asjata varustanud toidumoonaga, mille oli mõelnud viia Meleskile. Ta oli oma teo varjamise otstarbel kõik nõutava väljast ostnud, et poleks vaja kodu sahvrist midagi võtta, mis oleks võinud äratada kahtlust. Nüüd ta ei teadnud, mis teha ostetud singi ja saiaga, millele võigi vahele pandud. Kuhu ta panna? Alla viia? Aga millega seletada Karinile või Tiinalegi, miks ta täna äkki ostis sinki ja saia? Võtaks ja sööks ise selle siin külmas kambris keset vanu tolmunud kolusid, riideid ning raamatuid, aga ei, parem jätab ta kõik rottidele ja hiirtele, las saavad nemad ja rõõmustuvad. Vaevalt oli ta seda mõelnud, kui talle meenus, et alles mõni kuu tagasi oli ta iseoma käega igale poole rotimürki pannud ja kogu maja puhastanud, et ometi kord kaoks naiste hädaldamine rottide rünnakuist kõigele söödavale.
„Seal ta nüüd on,“ lausus Indrek endamisi, seistes keset kolikambrit, „tapsin ise rotid, aga kui võimalik, ärataks nad nüüd jällegi ellu, et nad sööksid mu saia ja singi. Siis võivad nad jumalarahus uuesti surra. Ahjaa!“ ohkas ta lõpuks, „kui inimesel on maja, siis ei tohi ta midagi hävitada, vaid peaks aina koguma ja hoidma, kuigi need oleksid hiired ja rotid, sest kunagi ei või teada, millal ta vajab seda või teist ka kõige halvemat ja mõttetumat asja. Sellepärast ehk kuhjabki
