„Ei noh, sina oled siiski täismees!“ hüüdis Tigapuu raha nähes. „Kakle, mis kakled, aga sõprust ära sureta! Kutsu silmapilk Jürka.“
Kui see tulnud ja raha ning tarvilised juhatused saanud toodava õlle, saia ja suitsuvorsti, nimelt just suitsuvorsti kohta, jäid Indrek ja Tigapuu kahekesi.
„Vana on sind esteks pinninud,“ ütles Tigapuu. „Ega sa meid ära annud?“
„Ei,“ valetas Indrek. „Aga tema nähtavasti ei usu meie seletust.“
„Muidugi ei usu,“ ütles Tigapuu. „Tema ei usu midagi, räägi nii või teisiti. Tema on õpetajaks tudeerind, sellepärast. Õpetajad ei usu ükski, sest nemad peavad piibelt õppima ja piibel ei ole tõsi. Oled sa seda enne kuulnud, et piibel ei ole tõsi?“
Ei, seda polnud Indrek veel mitte kuulnud.
„Noh, siis kuuled seda minu käest esimest korda,“ ütles Tigapuu. „Minule seletas Timusk, sest temal on need asjad selged kui vesi. Nii et sõbra poolest olgu ka sinul teada: piibel on vale ja võlts ja kui õpetaja teda kangesti õpib, siis ei usu ta varsti enam mitte kui midagi. Tõtt ka enam ei usu, sest tema arvab, et tõtt ei olegi enam olemas, kui piibel ei ole tõsi.“
„Kuis ta siis õpetajaks hakkab, kui ta ei usu?“ küsis Indrek huvitatult, sest olgugi et Tigapuu seletused tundusid talle ennem haigest peast tõusnud sonimistena kui tõena, ometi tahtis ta seda küsida.
„Hakkab muidu niisama, hakkab ilma usuta, kui aga hea suuvärk. Usu või ära usu, peaasi et oskad enese ilusasti välja rääkida. See on elus kõige tähtsam, seda pead sa teadma. Sellepärast õpitaksegi jutlust ütlema — et oskaks ennast välja rääkida, nagu mina täna vanale. Lasin kui piiblist! Kui mina kord tudengiks saan — ja seda saan ma kindlasti — siis hakkan ma õpetajaks, sest mina oskan…“
Jürka jõudis oma kandamiga pärale ja sellepärast polnud Tigapuul enam aega oma lauset lõpetada. Esimesele pudelile, mille Jürka lauale pani, lõi ta kohe paar korda peoga põhja alla ja sai nõnda temalt korgi
