Nüüd haaras Tigapuu tal veel kõvemini, peaaegu vihaselt käsivarrest kinni, aga siis sündis midagi, mis oli vististi ootamatu mõlemale poolele. Kui Indrek seda hiljem tagant järele meelde tuletas, siis ei võinud ta öelda, oli see sündinud meelega või kogemata. Nimelt silmapilgul, kus Tigapuu kõvemini tal käsivarrest kinni haaras, tegi tema kärsitu või vihase liigutuse, nõnda et labakäsi käis Tigapuule vastu nägu.
„Kurat!“ möirgas Tigapuu. „Mida siis see peab tähendama? Kaklema, mis? Minuga kaklema? Minule, Tigapuule, vastu nägu? Jalamaid palu andeks ehk…“ Tigapuu oli juba ukse pool ees ja sulges tee.
„Saad veel, kui mind rahule ei jäta,“ vastas Indrek vihaselt. Aga järgmisel silmapilgul sai ta rusikaga hoobi lõua alla ja ta oleks seljaga vastu seina prantsatanud, kui mitte käsi poleks ebateadlikult laualt tuge otsinud, kust juhuslikult pihku jäi lahtine klapp, nagu neid igas klassis nii mõnegi laua küljes leidus. Ühes selle lahtise klapiga mütsatas ta ikkagi vastu seina. Põrutusest ja vihast lõi tal silmade ees kirjuks ja, kui Tigapuu talle uuesti lähenes, valas ta temale kättejäänud lauaklapiga otseteed pähe, ilma et endale oma teost aru oleks andnud. Tigapuu langes maha nagu niidetud ja jäi lamama. Juustesse ilmus veri, kust valgus näole. Indrek seisis, nagu oleks ta ise selle riistapuuga pähe saanud, mida ta ikka veel käes hoidis. Äkki tormas ta klassist välja. Ta ei teadnud, kuhu minna või mis teha, tahtis ainult tormata, joosta. Vististi oleks tema jooks lõppenud ülal direktori ukse taga, kui mitte juhuslikult teele poleks sattunud härra Ollino, kes ta kinni pidas ja rahulikult küsis:
„Mis on? Mis on juhtunud? Teil pole ju nägu ees ollagi.“
„Lõin Tigapuu maha,“ vastas Indrek ja purskus ise ei tea miks nutma.
„Miks? Kus? Millal siis?“ päris Ollino.
„Praegu… seal… klassis,“ vastas Indrek.
Nad läksid õnnetusepaigale. Kohutav teade käis kulutulena läbi ruumide ja uudishimulikke nägusid
