peab rumalamaid hoiatama, sest teie olete nüüd juba targem, olete oma rublast ilma. Aga mis peab härra Maurus temaga tegema, kui tal on vaesed vanemad ja rikas onu, kes ausasti maksab ja palub: „Võtke mis võtate, aga ärge tehke noort inimest õnnetuks.“ Siit te näete, kui raske on minusugusel vanal hulga poiste direktor olla. Saadetakse sulle mõni Tigapuu kaela ja see tahaks kõik su poisid Tigapuudeks teha. Aga isad ja emad, onud ja tädid tahavad, et härra Maurus teeks nende poistest tudengid, kes ei pandiks oma raamatuid, tekka ja patju. Aga Tigapuu pandib ja õpetab ka teisi pantima. Hea veel, kui omad, aga võib ka teiste omi. Sest miks mitte ka teiste omi, kui rubla antakse ja kui omal midagi pantida ei ole!“
Direktor naeris heasüdamlikult. Ka Indrek katsus kaasa naerda, sest ta püüdis end vastu tahtmist uskuma panna, et temaga heidetakse halba nalja.
„Nüüd võite minna,“ ütles direktor lõpuks. „Aga hoidke seda endale, mis meie kahekesi rääkisime. Härra Maurus usaldab teid, sellepärast räägib ta nõnda. Teie olete juba suur ja pikk, teil on inemise aru peas. Maal on veel ausaid inemisi. Olete kuulnud, kui ausad olid meie esivanemad? Nad valisid omale kuningad ja saatsid nad siis sakste juure lossi, kus nad kõik ära tapeti. Nii ausad olid meie esivanemad ja nõnda jäime ilma kuningata ning oleme seda tänapäevani. Aga siis saime Vene keisri varju alla, minu kool sai ka, — ja nüüd olemegi tema varju all, muidu oleks saksad härra Mauruse kooli juba ammugi kinni pannud… Nii siis — hääd ööd, hääd ööd! Minge magama, minge kohe magama.“
Millal Tigapuu ilmus, seda Indrek ei teadnud, sest tema magas ülal Siberis, Tigapuu all. Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles:
„Miks sa mind ei oodand?“
„Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju,“ vastas Indrek.
„Oli see ka mõni ootamine, ainult kella poole üheteistkümneni. Aga ise tahad olla sõber. Mina jooksen
