„Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?“
Indrek seletas paari sõnaga oma asja.
„Noh, siis on ju minul õigus,“ ütles voorimees. „Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: „S… kool on see, üsna s… Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend. Käis teine küll Pihkvas eksamil, aga ei kedagi: läbi silksatas. Läbi, mis läbi. Hoopis s… kool see Mauruse oma. Ja tema ise! Tema eest hoia raha, nagu vanakurja eest hinge, nii et kui teil seda kaasas on, siis pidage minu sõnad meeles. Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane, muidu…“
Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle silla sõitsid, kinnitas ta veel kord:
„Väga s… kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!“
Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu:
„Soo, siin me siis olemegi — vana Traadi juures… Seitsekümmend viis… Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse… Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott.“
Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema.
Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus
7
