„On küll,“ vastas see, unustades Tigapuu õpetused.
„Aga teie, Tigapuu, mis teie arvate, kas härra Maurusel peab õigus olema?“
„Ikka peab,“ vastas Tigapuu nagu puiklevalt. „Aga ka minul peab õigust olema, sest kuis ma siis muidu poistest jagu saan, kuis nad mind muidu kardavad, kui mul pole põrmugi õigust!“
„Jah, ka teil peab õigust olema,“ oli direktor vastutulelikult nõus, kuigi kõne nihkus sootuks uuele asjale. „Teil peab õigust olema, sest teie olete minu asemik. Subordinatsioon — allaheitmine, see peab olema.“
„Aga kuis nad siis mind kuulavad ja kardavad,“ seletas Tigapuu, „kui teie ise, härra Maurus, minu peale karjute, nagu poleks mul põrmugi õigust ja nagu oleks mina ainult lihtne koolipoiss, mitte sugugi kooliõpetaja ega härra.“
„Jah, selles on teil jällegi õigus,“ kiitis direktor heatahtlikult. „Kui teie olete klassis korrapidajaks, siis peavad kõik teid hüüdma: härra Tigapuu; mina ise pean ka, see pikk siin ka, — härra Maurus nõuab seda. Ja selle peale lepime siis ära. Sest kuis me muidu üksteisele tahame härra öelda, kui me ära ei lepi.“
Direktor oli juba ammugi taskus kõlistanud hõberaha, nüüd võttis ta teda peotäie välja.
„Siin on teile kummagile kolmkümmend kopikat,“ ütles ta. „Minge Karskusse, Tigapuu teab, ja sööge seal paar napooleoni ja jooge teed. Õhtusöögilt võite puududa, kui soovite. Raha annan ma teie kätte, Paas; teie nagu pikem, nii et teie siis maksate arve. Jaotage ilusasti ja ausasti, ikka ausasti. Meie oleme vaesed, vaene rahvas, sellepärast peame ausad olema. Ausus ja õigus on vaese kilp. Aga hoidke teiste eest, teie, Tigapuu, oskate seda, muidu jooksevad kõik teile järele. Noh, minge nüüd ilusti ja teie, Tigapuu, õpetage oma sõpra. Tulge aga varsti tagasi, ärge kauaks jääge. Ja mitte piljardit mängida ega mujale minna, sest noor inemine tahab ka mujale, noor tahab igale
69
