oli see hull asi, et kunagi ei tea õieti, millal sa temaga kokku saad. Ainult tagant järele võib-olla aimad alles, et see ehk oli tema.
See sündis nõnda. Kui Indrek siin oma kastil istus, tuli emand Vaarmann hooviväravast välja, et hakata labidaga lund tänaval kokku kühveldama, sest tema arvates pidi sadu varsti üle jääma. Aga kui ta nägi, et keegi istub tänaval oma kasti otsas, siis astus ta ligi vaatama, kes see niisugune võiks olla. Muidugi tundis ta istuja kohe ära ja ütles:
„Heldene aeg! Härra Paas! Mis teete teie siin?“
„Puhkan jalgu,“ vastas Indrek.
„Aga kust te siis tulete?“ imestas emand Vaarmann.
„Mauruse juurest, kust mujalt.“
„Aga see on ju siinsamas,“ imestas emand Vaarmann ikka enam.
„Mis sest?“ küsis Indrek.
„Ja kuhu te lähete?“ küsis emand Vaarmann oma korda.
„Vana Traadi juure,“ ütles Indrek.
„See vanapoiss on ju oma punase habemega surnd,“ seletas emand Vaarmann. „Suri teine rasva, nagu kõik vanadpoisid. Rasv on vanapoiste surm. Neil on nii hea põli, et surevad rasva.“
„Siis ei tea, kuhu,“ lausus Indrek, „aga eks kuhugi ikka saa.“ Ja ta tõusis kastilt ning võttis oma kandami selga.
„Aga mis teiega siis õieti on?“ küsis emand Vaarmann.
„Härra Maurus viskas mu välja, see on,“ ütles Indrek.
„Aga siis tulge seniks meie juure, kui parema paiga leiate; me nüüd Tiinaga kahekesi,“ ütles emand
