hüüdis talle midagi järele, mida Indrek tähele ei pannud, ta andis isegi hobusele piitsa, aga selle jalad olid nii kanged, et ta liigutas piitsale vastuseks ainult saba ja kõrvu. Seks ajaks aga, kui voorimees lõpuks ka tema jalad liikuma sai, oli Indrek juba tuisus ja tormis kadunud, kuna ta ise pomises: „S… kool, ei ole ilusaid rõivid ega kedagi!“ Ja selle ilge vanamehe ning tema senku pärast oli Indrek niikaua seal trepil istunud, et külm vapustas juba kogu keha! „Jooksma peaks,“ mõtles ta, „aga linnas ei joosta, linnas käiakse ainult. Oleks nüüd veel linna kuma paistel lagedal väljal, siis ta näitaks, kuidas sooja peab tegema; aga nüüd ei aita muud, kui peab vist koju minema, sest muidu ei saa sooja, muidu ei saa…“ Silmad virvendasid, pea käis ringi, jalad kaotasid nagu ikka enam ja enam kindluse. Kodu pääses ta veel hooviväravast sisse, tähendab, kell ei võinud veel kümme olla. Aga õhtusöök oli läbi — see oli esimene, mis Vainukägu talle ütles, kui ta küsis, et kus ta küll käinud. Aga Indrek polnud kuski käinud, mitte kuski, tal oli ainult külm, hirmus külm ja tahtis magada.
„Lao mulle riideid peale,“ ütles ta Vainukäole, kui ta oli juba sängis, „lao mulle kõik peale, mis kätte saad, külm võtab mu muidu ära.“
Ja vaga Vainukägu laduski. Aga ta tegi rohkemgi, sest jumal oli andnud talle nõukad meeled. Jumal oli andnud talle tahtmuse saada hingekarjaseks ja oli ka andnud talle taibu, et mõista: hinge võib karjatada ainult keha kaudu; hinge võib karjatada pükstepressimisega samuti kui palvelugemisegagi, veel pareminigi. Sellepärast ei pannud ta testamendile ja lauluraamatule viimasel ajal kuigi suurt rõhku, aga püksiviigi eest hoolitses ta endist viisi. Kui nüüd Indrek nii väga oma külma kaebas, siis jooksis ta kohe lähedasse apteeki ja tuli sealt mingisuguste pulbritega tagasi. Kustki nõutas ta ka kannutäie palavat vett ja laskis Indrekul seda rüübata, niipalju kui vähegi läks. Ise aga talitas aina sängi ümber, kohendas ja seadis,
557
