sa poole, ilma et oleks pannud rõhku teele või ehk kuski leiduvale jalgrajale. „Tänavu on hea üle välja otsekohe metsa minna,“ mõtles ta edasi, „tänavu ei ole sügavat lund. Aga küllap ta tuleb, ega ta tulemata jää, kevade poole, siis, sest lumi ootab pehmemat ilma.“ Nõnda sumas ta otseteed läbi lume, mis muutus metsa ääres võserikus üsna sügavaks, ulatudes paiguti põlvini, paiguti üle põlvegi. „See on ainult natukene maad,“ mõtles Indrek, „siis hakkab tingimata madalam, sest metsa all on lumi ikka madalam.“ Ja ta sumas rahulikult edasi. Lumi lükkis püksisääred üles ja tikkus kummikamassidesse, kus hakkas sulama ja saatis külmad veeojad labajalgeni. „Peab laskma uued kummid panna,“ mõtles Indrek, „siis ei pääse lumi sisse. Uutega ei pääse kunagi, sest need hoiduvad kõvasti jala ümber. Mis mul praegu viga oleks, kui oleksid uued kummid.“ Aga ka nüüd leidis ta nõu. Kui jõudis esimese suure männi alla, mille kõrge juurikas lumest paljas, istus ta sinna peale ja hakkas saapaid korda mööda jalast kiskuma ning lumest puhastama. Kui see tehtud ja saapad uuesti jalas, võttis ta taskurätiku ja sidus sellega ühe püksisääre saapakummide pealt kõvasti kinni. „Vaat mis hea, kui püksid pisut pikemad kui tarvis,“ mõtles ta, „mis oleksin ma praegu teinud lühematega! Isegi parajatega oleksin hädas.“ Kui ta tegi rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta aga puhas. Täna muidugi, sest täna seob ta temaga püksisäärt, et lumi ei pääseks saapasse. Aga ka mineval kevadel oli oma õnn: Ramilda ei pakkunudki kätt, nagu oleks ta teadnud, missugusesse raskesse seisukorda ta paneb sellega Indreku. Ka lahkudes ei andnud ta kätt, kuigi Indreku käed olid siis juba kuumad ja kuivad, nii et oleks võinud ilma pühkimata. Praegu mäletab Indrek nii selgesti, kuis ta siis oli tahtnud Ramilda kätt
551