dagi armastama, siis unustaks ta surma läheduse, kui mitte üsna, siis ometi nõnda, et peaaegu üsna. Aga see tema usk armastusest ja surmast, see tema mäng armastusega surma või armastusest surma, teeb mulle ainult nalja. Sest mina pole sugugi nii naiivne kui nemad siin arvavad. Ma pole ka nii naiivne, nagu Teie seda arvate. Tõsi, ma pole ka nõnda naiivne, nagu Teie seda arvate, sest ka Teie peate mind naiivsemaks kui ma tõepoolest olen. Üldse on meeste suurim eksitus, et nad peavad meid, noori tüdrukuid, naiivseiks. Et mina ise ennast enam noorte tüdrukute hulka ei loe — sest mis noor tüdruk see veel on, kellele Dr. Rotbaum käib iga päev oma igatsusest rääkimas —, siis ütlen Teile saladuse, mis läheb elus tarvis: noored tüdrukud pole kunagi naiivsed, ainult rumalad on nad üsna sagedasti. Mina vähemalt pole kunagi naiivne olnud, küll aga rumal, nagu praegugi veel. Oma isa ja tädi riukad olen ma maast madalast läbi näinud ja olen osanud seda nende eneste eest varjata, sest see oli mulle kasulik. Ise olen aga riugastega kõik saavutanud, mida süda soovis, inimesed olid küllalt naiivsed, et pidasid mind naiivseks samal ajal, kui mina neid tüssasin. Nõnda on lugu noorte tüdrukutega. Naiivseks lähevad tüdrukud vanaduses, aga mina, jumal tänatud, neid päevi ei näe.
…Eelmisel korral jäi mul kõik pooleli, sest ma väsisin ära. Pealegi tuli Dr. R. oma igatsust kurtma. Ma tegin talle luulelised silmad ja, uskuge või ärge uskuge, ma näen nii selgesti, kuis ta ikka rohkem hakkab uskuma, et mina teda usun. Aga ma ei mõtlegi, sest ma saan väga hästi aru, et ta ainult mängib. Ma oskan väga hästi vahet teha tõelise ja mängitud tundmuse vahel, sest ma olen tõelist tundmust kord näinud. Teate, kus? Pean ma seda Teile ütlema? Nägin seda kodu all suures toas, musta vahariidega kaetud laua juures. Päike paistis siis nii heledasti, tänavakivide vahelt tõusid esimesed haljad rohulajud, õrnad, õrnad ja armetumad, nii et hakkas neist hale meel — seal nägin ma. See oli mineval kevadel. Sellest aitab. Oskab
539
