XXXVIII.
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti, aga ta tuli teisiti kui Indrek oli osanud aimata. Pühade vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu lööks majas midagi kihama. Veel samal päeval sõitis proua Malmberg õhtuse kiirrongiga ära lõuna poole. Preili Ramilda olevat sanatooriumis äkki raskemalt haigestunud, mingisugune tagasilöök paranemises — kuuldus Ollinolt. Aga juba mõne päeva pärast ilmus härra Mauruse käsivarrele leinaloor ja õhtuses saksa lehes seisis Miralda Mauruse surmakuulutus.
Ja siis juhtus kord nõnda, et härra Maurus tuli alla tuppa — praegu tuli ta nii sagedasti alla tuppa, ilma et teised või ta isegi õieti oleks teadnud, miks tuli ta nii sagedasti — tuli, jäi seisma suure laua ette, käed püksitaskuis, silmad läbi akna tänaval, kus sadas lund. Indrek seisis laua otsas. Ja kui nad seal kahekesi nõnda seisid, rääkis härra Maurus pisut nagu endamisi, pisut nagu Indrekut õpetades:
„Meid oli seitse, kolm venda ja neli õde, ning meie vanemad elasid vanaks ja ei kaotanud surmani aru; aga minu ajab hulluks üksainus tütar, niipalju olen mina oma vanematest nõrgem. Ka Molotov pidi hulluks minema, ja vaadake ette, et ka teie hulluks ei lähe selle tüdruku pärast, mis teile matemaatikas nullid tegi. Mina vana võin hulluks minna, venelane võib hulluks minna, aga teie olete alles noor eesti poiss, teie ei pea tüdruku pärast mitte hulluks minema. Sellepä-
533
