„Härra Molotov on teile nullid pannud, mis see peab tähendama?“ küsis direktor Indrekult.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi teie ei tea,“ lausus direktor. „Aga kas te talle vastasite, kui ta küsis?“
„Ei,“ ütles Indrek lihtsalt.
„Näete,“ ütles Ollino nüüd härra Maurusele. „Molotov polegi nii väga hull.“
„Miks te ei vastanud?“ küsis direktor Indrekult edasi.
„Ei mõistnud,“ ütles Indrek.
„Aga miks te ei õppinud?“
„Ei saanud.“
„Miks? küsib härra Maurus,“ rääkis direktor kõrgendatud häälel.
„Pea ei võtnud kinni,“ seletas Indrek.
„Kuidas ei võtnud?“ imestas direktor. „Tänini võttis, nüüd enam ei võtnud. Ega teie pole ometi Peeterburist või Moskvast, sealt tulevad härra Mauruse juure need, kelle pead enam midagi kinni ei võta. Eesti poisi pea peab kõik kinni võtma, kõik, kõik, kõik, muidu ei ole ta õige eesti poiss. Ja need, kes sealt kaugelt tulevad, maksavad härra Maurusele raha, aga teie ei maksa midagi. Solotarskil on ka nullid, aga temal on ausad ja korralikud vanemad, nemad maksavad oma poja eest, temal olgu või kõik nullid. Härra Mauruse majas valitseb kindel kõrd: maksa ja siis ela või nullidega, aga kui maksab härra Maurus, siis peavad olema viied.“
Et asi omandas isikliku ilme, siis arvas Ollino paremaks lahkuda. Nõnda võis härra Maurus vabamalt jätkata:
„Rääkige tõtt: see on mõni tüdruk, kes teile nullid teeb. Teie olete liiga pikk, tüdrukud ulatavad teile otsa vaatama. Aga kui mõni tüdruk vaatab pika poisile otsa, siis lendavad matemaatikas kohe nullid. Härra Maurus on vana, teda ei saa petta. Vastake: on see tüdruk või ei ole?“
