mida polnud võimalik arstida ei napooleoni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Õieti polekski võinud sellist luba küsida kelleltki muult, kui aga härra Mauruselt eneselt, aga Jürka sai mõnikord niisuguse tembuga toime, et teeb mõni teab mis ja, kui minnakse küsima, siis vastab kõige ilmsüütuma või lollima näoga: Ma küsisin sellelt ja sellelt (s. t. kas või Tigapuult või ka Paasilt), tema lubas. Nagu oleks Tigapuul või Paasil härra Mauruse majas midagi lubada! Aga nüüd polnud Jürka luba küsinud isegi Tigapuult ega Paasilt, Vainukäolt ka mitte, ühesõnaga, ta polnud hinganud ühelegi hingele, kui ta tuli naisega härra Mauruse majja. Ainult kui see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd majas, kus ta sõi ja jõi seda, mis Jürka talle ette kandis, siis andis ta mõnele poisilegi teada, et temal on keegi majas, kes sööb ja joob seda, mis tema talle kätte kannab. Nõnda olid siis ka mõned poisid käinud Jürka kongis pisut leiba võtmas ja midagi peale või alla rüüpamas, nagu pühitseksid nad Jürka pulmapidu. Nad olid pidutsenud Jürka kongis salakesi isegi siis, kui Jürkat ennast polnud seal, vaid kui ta käis veepaaridega tubase tünni ja välise kaevu vahet. Õieti neist võõrastest pulmalistest tuligi kogu asi välja, nii et Jürka polnud milleski süüdi, ainult tema pidi vastutama. Ilma pulmalisteta poleks tal kunagi pähe tulnud niipalju süüa ja juua, et uinus magama siis, kui teda kõige rohkem vaja ja kui teda pidi tingimata otsima. Arusaadav, et ta nõnda viimaks oma salajase naise kaisust magamast leiti. Härra Ollino ise leidis ja äratas ta üles.
Jürka ise arvas hiljem, et kogu asja põhjuseks polnud ei naine ega õlu ja viin, vaid vorst ja sai, mis ta söönud. Ta seletas seda Indrekule nõnda:
„Paljas jook poleks kunagi niisukest rammetust toond, sest ma olen ennemgi joond, olen rohkemgi joond, aga keda kuraditki, läksin veepaaridega ja puukandamiga, nii et põlnd asigi. Aga see kuramuse sai
