XXXVI.
Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi, tundis ta, nagu poleks tal enam pead otsas ega südant rinnas. Uimase kärbsena liikus ta või soigus päevade kaupa kuski käsipõsikil istudes. Ta märkas vaevalt, mis tema ümber sündis, ja kui keegi temaga rääkis, siis ei pannud ta seda kunagi esimesel korral tähele. Ainult kui ta võimalust leidis kirja uuesti lugeda, tuli nagu tähelepanu ja aru tagasi. Klassis langes tema kurss hoopis. Tema peale löödi juba käega, nagu tehti mitme teisegagi. Härra Mauruse esimese järgu asutises oldi sellega harjunud. Ei õpi ega vasta, las istub niisama — küll ta viimaks hakkab tegema ühte kui teist. Või kui ei hakka, ega ta siis kauaks ei jää, hakkab omalgi igav ja piinlik ning läheb ära. Nõnda arvati. Ainult Molotov oli teises arvamuses, tema tahtis, et pidi õpitama. Sellepärast ei andnud ta Indrekule kunagi rahu.
„Hei, teie, ritv, seal!“ hüüdis ta. „Ega teie muidugi tundi ei mõista?“
„Ei mõista,“ vastas Indrek harilikult.
„Aga mida te siis mõistate, teie hobuse unenägu?“
„Ma ei tea, mida ma mõistan,“ ütles Indrek tõsiselt.
„Kuulete seda lontrust,“ pöördus Molotov klassi poole, „ta ei mõista tundi, aga heidab nalja.“
„Ma ei heida nalja,“ vaidles Indrek vastu.
„On teil siis pea asemele kasvanud puupakk või alasi?“
„Võib-olla,“ ütles Indrek.
„Ai seda lolli küll!“ hüüdis Molotov.
