nagu oleks see alles eile olnud. Ja teate, miks ma seda nii hästi mäletan? Mul oli tol korral üks mõte ja seda mõtet pole saanud ma unustada ning ühes mõttega seisab ka kõik muu meeles. See on ju nõnda võimalik? Nii siis: tol korral ütlesin ma, et armastust võib viisakalt avaldada ainult saksa keeles. Aga kui te enne ei tea, missugune tuulepea ma olen, siis näete seda nüüd, sest nüüd olen ma otse vastupidises arvamuses. Mõistate? Armastus on elus kõige tähtsam, see on minu kindel veendumus, ja mõelge ometi, tema avaldamise suhtes on minu vaated põhjalikult muutunud. Kui mina kunagi peaksin ilmas inimese leidma, keda ma armastama hakkan, siis võiksin ma seda talle öelda ainult eesti keeles. Ainult. Isegi kui ma sakslast armastama hakkaksin ja kui ma sellest temale peaksin kirjutama, paneksin ma kirja ette otsa eesti keeli: armas, kallis. Vähemalt need kaks sõna peaks see mees ära õppima, kes mind armastab. Tema võib mulle kirjutada kas või hiina keeli, aga need kaks sõna tahan saada eesti keeli. Tingimata!
…Kahel esimesel korral ei jõudnudki ma oma küsimuseni, katsun täna. Aga juba ette vannutan Teid, et te mulle vastaksite ainul ausalt ja otsekoheselt. Küsimus ajab Teid ehk naerma, ta võib olla Teile isegi arusaamatu, aga mina tahan ikkagi ausat ja otsekohest vastust, sest minule on see küsimus tähtis. Ma isegi ei tea õieti, millal või miks ta mulle tähtsaks on saanud, äkki ainult tunnen, et on. Võimalik, et see läheb mööda, nagu ta tuligi, aga vastata võiksite ometi. Mina küsin nimelt: kas ma olen kadakas? Te ometi teate, mis see on? Mina ise arvan, et ma ei ole, sest ma tahaksin juba armastust, seda tähtsaimat, avaldada emakeeles, ja kui keegi juba seda tahaks teha, on ta siis veel kadakas? Ja teate, mis mina arvan: kadakas ei armastagi, ei võigi armastada, vähemalt ei või ta seda avaldada tõepäraselt ja usutavalt, sest tema pole ju kunagi kuulnud tõepäraseid armastusesõnu. Ema rääkis temaga juba lapsepõlvest saadik võõras keeles, mõistate? Kadakas kuuleb lapsest saadik ainult võõrast keelt, ai-
501
