pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.“
Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:
„Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näind?“
„Ei!“ vastas Indrek. „Kes see on?“ küsis ta.
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni. Meie pärast, ütleb karussell, sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?“ küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud: räägib ainult saksa keelt — prantsuse keelt muidugi ka — ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea karusselli saksa keelele vastu. „Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!“ karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis — naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele,
