peaaegu ilmutusena. Vahet pidamata veeretas ta seda imeasja peas ja nägi sellest isegi unes ning nii imelikul kujul, et Indrekul oleks olnud nagu arusaadav üliinimene ja ka darvinism. Ta nägi ja tundis seda nii selgesti, et ta ütles iseendale teist külge pöörates: „Soo, nüüd on ka minul need asjad käes,“ aga hommikul oli kahjuks kõik ununenud ja Indrek taipas neid kõrgeid probleeme sama vähe kui tänini.
Solotarski suur tarkus ja sõnakus ulatus muidugi ka härra Mauruse kõrvu, sest tema kõrvu ulatus kõik, ka palju väiksemad asjad kui saurused. Temaga samuti talitada, nagu talitas ta Miilinõmmega, polnud kuidagi kasulik, sest Solotarski maksis hästi. Pealegi ei pidanud härra Maurus tema mõju nii hädaohtlikuks kui Miilinõmme oma. Solotarski mõju halvamiseks oli tal oma arvates otsustav tegur ja selle panigi ta varsti tööle: ta laskis kord-korralt ikka selgemalt läbi paista, et Solotarski polegi inglane, vaid juut.
„Mõistate? Inglise juut,“ seletas ta nagu mõnda suurt saladust Indrekule ja Vainukäole. „Aga muidugi, see on hoopis teine kui vene juut, sest ka inglane on teine kui venelane. Tema on ka teine kui sakslane. Inglane õpetab arenemist, õpetab, et roomajast sai lind, linnust loom, loomast ahv, ahvist inemine, inemisest eurooplane, eurooplasest inglane, ja inglise juut lisab juurde: ning inglasest juut. See on see kõige kõrgem siin ilmas. Ja mis teeb see kõige kõrgem? Mis ta on ikka teinud? Parandab ta ilma? Armastab ta inemist? Ei, tema õpetab teisi, kuidas peab ilma parandama ja inemist armastama. Ise tema teeb ainult sahkermahker. Tema õpetab ka sotsialismust, sest ka see on sahkermahker. Härra Maurus tunneb need vanad juudi vigurid. Juut andis meile õpetuse: ära muretse homse eest. Aga mis teeb ta ise? Oo, juut ise muretseb! Tema ei teegi muud kui muretseb. Sel ajal, kui teised ei muretse, muretseb tema kahekordselt ning kõik läheb tema tasku. Juut tahtis õndsaks saada ja mis ta tegi? Poos ta ise Kristuse
