bad, tugevad kihvad ja väledad jalad. Aga kas saurustel oli palju selles ülimas kapslis? mis te arvate? Ei, väga vähe. Ja kus nad on nüüd oma pikkuse ja kõrgusega? Kus on nende kihvad ja hambad, nende jalad ja tiivad? Kadunud! Läinud! Aga miks? Neil ei olnud siin midagi.“ Nüüd patsutas ta peopesaga oma otsaesist. „Aga minul on siin midagi,“ rääkis ta edasi. „See tähendab, ärge mõelge isiklikult mind, vaid inimest üldse, ainult lihtsuse pärast nimetan ma iseennast. Mina olen teile ainult inimene, inimsoo eeskuju. Mõistate? Nii siis: minul on siin midagi. Minul on siin mitu tuhat korda rohkem kui mõnel mastodonil, dinoteeriumil või atlantosaurusel ja see tõstab mu — tähendab inimsoo, — tõstab tuhat korda kõrgemale kui olid kõik need esiaegsed peletised, nii et võib täie õigusega öelda: tõsine sauruste kuningas pole mitte mõni viieteistkümnesüllaline atlantosaurus või seitsmesüllane brontosaurus, vaid mina siin teie ees, mina, Vladimir Solotarski. Teie naerate? Teie naerate, et mina nimetan iseennast sauruseks, aga ma mõtlen ju inimsugu. Või ei kõlba inimsugu võrrelda saurustega? Kes on kadunud ja kes valitseb ilma? Saurused on kadunud ja mina valitsen, mina Vladimir Solotarski, s. o. inimsugu üldse. Ilmas kuulub kõik minule või ta hävineb. Nõnda on minu tahe. Elevandid, lõvid, tiigrid, — maha! Saurustele järele! Metshärjad, põdrad, hirved, tuurad, kaljukitsed — kõik maha ja neist ei jää mälestustki! Nõnda tahan mina. Miks? küsite teie. Neid pole enam vaja — vastan mina. Mida vaja, seda kasvatan ise. Oli kord saurus, aga nüüd olen mina ja saurusi pole enam vaja, sest mina olen sauruste saurus. Jällegi naerate? Te unustate, et enesega mõtlen ma inimsugu üldse.“
Tõepoolest unustasidki kuulajad iga silmapilk, et kõneleja mõtles enesega inimsugu või inimest üldse, sest ta oskas ju nõnda rääkida, et kõik nägid just tema kõhetus kogus ja prillitatud silmis inimsoo kehastust. Aga kui ta seadis enda mõne sauruse kõrvale,
491
