maja kõmises igasugustest ismustest, siis pidi ka härra Maurus lõpuks ise neist vastu kõmisema hakkama. Ja tema arusaamine nendest oli hoopis teissugune kui Miilinõmme oma, eriti kui ta rääkis nendest oma poistega. Kui ükskord jällegi kostis Miilinõmme vali hääl kõrgeist mateeriaist, ütles härra Maurus Indrekule ja teistele, kes pidid tahes või tahtmata Miilinõmme häält kuulma:
„Te kuulete seda inemist seal. Tema räägib ainult Marksist ja üliinemisest, nagu poleks tal enam midagi muud rääkida. Aga mis on meil tegemist üliinemisega? Kes on teist teda näinud? Kes? Ei keegi? Mina ka mitte. Aga milleks rääkida niipalju asjast, mida keegi pole näind ja võib-olla ei näegi! Missugune ta on? On ta pikk või lühike, kõhn või paks? Keegi ei tea, härra Miilinõmm ise ka ei tea, sest ka Saksamaal pole üliinemisi. Isegi Venemaal ei ole. See on ükskord suur maa, et kusagil nurgas võiks sündida üliinemine, aga ei sünni. Seal sündis hiljuti kahe või isegi kolmepeaga vasikas, aga üliinemist ei sünni. Kas on kusagil mõni kool, kus kasvatatakse üliinemisi? Ei ole! Lukulõhkujaid ja üliinemisi pole kusagil vaja, sellepärast pole nende tarvis kooli. Aga miks siis peavad härra Mauruse poisid kuulma üliinimesest? Kes teab? Keegi ei tea? Härra Maurus ise ka ei tea. Aga teate, kes selle välja mõtles? Üks sakslane, kes põdes halba ja roppu haigust, ja kui hakkas sellest haigusest hulluks minema, siis mõtleski üliinemise välja. Seega oligi päris hull valmis. Aga miks räägib härra Miilinõmm temast? On temal ka halb ja ropp haigus? Ei ole, sest tema käib teiega ühes saunas, nagu üks korralik eesti mees käima peab, ja temal ei ole midagi. On ta hull? Ei, veel ta ei ole. Tahab ta hulluks minna? Kas on keegi kuulnud, et härra Miilinõmm tahab hulluks minna? Ei ole? Keegi ei ole? Aga härra Maurus teab, mida Miilinõmm tahab: Tema tahab Siberi minna, mitte meie Siberi, vaid sinna teise, mis on üle Uurali. Sinna tahab tema. Aga tema ei taha üksi, vaid tahab meid ka; selleks räägib ta üliinimesest ja marksismusest.
