Selle oma arvamusega tuli nüüd Miilinõmm Mauruse juurde tagasi, et sündsa ja soodsa koha leidmiseni siin midagi teha, mis annaks igapäevase leiva, sest Mauruse asutises leidus täiendatud meestele ikka midagi igapäevase leiva teenistuseks.
Elama asus Miilinõmm Kooviga ühte tuppa, sest eraldi vaba ruumi ei leidunud. Nemad mõlemad olid vaiksed ja rahulikud inimesed ja sellepärast arvasid nad ise, kui ka härra Maurus, et nemad sobivad hästi. Imelikul viisil muutus aga selle kahe vaikse ja rahuliku mehe kõnelus algusest peale kohe väga elavaks, võiks öelda, peaaegu ägedaks, nagu kipuksid nad tülli. Aga tülitsemiseks polnud neil vähematki põhjust. Nemad lahendasid isekeskis ainult üht või teist teaduslikku küsimust, see oli kõik. Ja kes asjale lähemal seisid, need mõistsid, et on võimata päris kaineks ja ükskõikseks jääda, kui hakkad rääkima näiteks marksismist või üliinimesest. Aga mis öelda veel siis, kui oled värskelt täis pumbatud ühte kui teist. Härra Miilinõmmega oli just see viimane lugu. Ta isegi ei teadnud õieti, kumba oli temas rohkem, kas Marksi või Nietzschet, aga üks oli kindel, mõlemat oli hea voos. Ent kui inimesel on midagi niisugune hea voos, siis tahaks ta sellest ka teistele jagada, et näidata oma rikkust, sest inimene ei rahuldu sellega, et tal midagi on, vaid tema tahab tingimata, et ka teised teaksid, mis tal on. Selle inimliku nõrkuse tagajärjena tekkisidki need elavad kõnelused Miilinõmme ja Koovi vahel, mis tundusid peaaegu tülidena. Koovil nimelt ei olnud õiget filosoofilist arusaamist ei marksismist ega üliinimesest, sest marksism ja nietzscheism olid tema arvates antipoodid, millega Miilinõmm ei võinud leppida.
„Üliinimene ja marksistlane antipoodid?!“ küsis ta imestunult. „Helde jumal, miks? Minu arvates on see trafareet. Üks on tingitud teisest — nõnda oleks õige. Või arvad sina, et harilik surelik, näituseks meie kahekesi, suudaks olla marksistlane? Saa minust õieti aru — marksistlane tegudes, mitte sõnades, sest mis aitavad sõnad, kui pole tegusid. Juba kaks tuhat aastat
475
