ema alles hauduma. Ometi tulid ka tema pojad välja, kui oli sooja ja sääski veel küllalt. Aga kui need hilised olid umbes nädal aega oma poegi toitnud, sattus teine neist kassi küüsi — sellesama kirju kassi küüsi, kelle Vargamäe Andres oleks uputanud juba pimedana, sest heledakirju kass ei saa lindu ega hiiri kätte. Nüüd sai ta aga otse Indreku silma all pääsukese kinni, pealegi veel lausa lennust. Küll karjus õnnetu pääsukese paarimees kõigest kõrist: „Mis teed? Mis teed?“ aga kass ei hoolinud. See röövis mahajäänul nähtavasti aru peast. Nokk oli tal sääski täis, aga poegadele ta neid ei viinud. Tuli ja lendas põhukuuris ringi, pojad karjusid, aga ema teeskles, nagu ei kuuleks ega näeks ta neid. Võimalik ka, et ta oli tõepoolest sedavõrt süvenenud oma valusse, et ta oli äkki pime ja kurt. Nõnda kestis see selle ja ka järgmise päeva, siis kadus pääsuke hoopis ja jättis pojad saatuse hooleks. Indrek käis kuulamas, kuis pojad jäid näljast aina vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni polnud enam midagi kuulda. „Surnud,“ mõtles Indrek. Aga siis ilmus pääsuke uuesti ja tõi kaasa teise pääsukese, nagu oleks ta oma endise kaaslase kassi küüsist päästnud ja ta surnust üles äratanud. Ja nüüd hakkas poegade toitmine uuesti. Aga järgmisel päeval oli pesa all maas üks surnud poeg. See polnud jõudnud näljale vastu panna või oli ta ehk surnud liigsöömisse. Teised kõik kasvasid suureks ja läksid sügisel lendu, et minna lõuna poole. Millegi pärast tundus Indrekule vahete-vahel, nagu võiks Ramilda kuidagi olla ka see pääsukese pesa. Kuidas just, seda ta ei osanud seletada; ta tundis ainult, et ta võiks olla. Aga mis teeb pääsupesa särgiga, hiline pääsupesa? Ei, ei! Isegi hilisel pääsupesal pole särki vaja ja sellepärast Indrek ei mõtle temast, kui ta mõtleb Ramildast.
473
