sest ta arvas veel praegu nägevat tema kilavaid silmi pimedast nurgast tünnide vahelt. Härdal meelel tõusis ta istmelt, et jumalaga jätta, sest ta ei võinud enam näha ega kuulda seda vanameest, kes tuletas talle meelde vorstide lõhna ja vaeseomaks peksetud koera, sest see omandas ihu- ja hingehädas nagu inimese näo. Aga härra Schulz ei pannud teda tähele; tema kõneles kalmudele, neile valevirnadele ning Indrek astus katseks mõne sammu, et kas kõneleja ehk nõnda temast välja teeb. Aga kui ka see kõneleja ükskõikseks jättis, lahkus Indrek sõnalausumata tasakesi. Kui kaua härra Schulz kõneles või kas ta pärast üldse mäletas, et keegi tema kõrval istunud, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest nende teerajad ei sattunud enam kokku. Härra Schulz käis vististi endiselt isa haual, aga Indrekult oli äkki kalmistu võlu kui peoga võetud, ilma et isegi oleks osanud õieti seletada miks.
Aga nukrus ja igatsus jäid. Need saatsid teda kogu kevade ja aitasid selleks kaasa, et ta suveks kuhugi ei sõitnud — salajases lootuses muidugi, et ehk õnnestub siin veel kord kohata Ramildat. Ometi lootis ta tühja, sest see sõitis pärast õppetöö lõppu peagi välismaale tagasi, ilma et oleks toonud oma jalga tolmusesse linna. Koovi oli Indrekule soovitanud suveks koduõpetaja koha, aga see polnud seda vastu võtnud, ettekäändeks õppimine. Nüüd, kus Ramilda läinud, kahetses ta, aga nagu ikka, tuli ka see kahetsus hilja.
Suvi oli põuane ja palav. Päike tõusis punasena ja loojus samasena, nagu oleks ta kogu oma sätendavalt helendava kuumuse kallanud maakerale, mida ümbritses suitsutomuna seisev tolmupilv. Päevad otsa hoiti aknaluugid kinni, et päike ei pääseks tubadesse, aga öösigi oli raske neid avada, sest õhk oli ka siis lämmatav: kui päike kadus, hõõgusid majaseinad ja nagu tänavakividki tema asemel. Kõigi silmis ja sõnus oli ainuke soov ja igatsus — vihm, ja kui see lõpuks tuli, siis näis, nagu olekski juba suvi möödas.
Indrek istus nagu minevalgi suvel vahete-vahel põhukuuris õlekool, kus polnud midagi muutunud,
