reku kohe. Ja nagu oleksid nad vanad sõbrad, sirutas ta temale käe.
„Ei ole teid enam ammugi näinud,“ ütles ta. „Viimaks vist siis, kui me kahekesi minu juures vestsime, mäletate. Minu vana isa istus siis kevadise päikese käes ja ootas, et mina ta kodumaale viiksin — Rheini äärde, kust me pärit. Aga nüüd puhkab ta siin, see ongi ta Rheini äär ja kodumaa.“
Härra Schulz peatus veidikese, nagu kõhkleks ta millegi pärast. Siis aga ütles ta:
„Kas te ei tahaks mu isa hauda näha? Pärast võiksime üheskoos linna tagasi minna.“
Ja nagu oleks Indrek juba oma nõusoleku avaldanud, hakkas vanamees minema — väikene, vimmas, vihmavari kepina käes, hallid juuksed tolknesid musta ja võidunud kübara alt. Indrek ei saanud „ei“ öelda, ja nõnda läks ta kaasa, et lugeda issameie vanamehe haual, keda ta ainult kord elus näinud. Aga talle tundus imelikuna, et tema loeb palvet keeles, millest hauaspuhkajal polnud siinilmas vähematki aimu, ja nõnda jättis ta lugemise, teeskles ainult, nagu ta loeks. Tõeliselt mõtles ta sootuks teistest asjadest. Aga kui ta pärast katsus meelde tuletada, millest ta seal haua juures kummardudes oli mõelnud, siis oli kõik ununud, nagu polekski ta seal millestki mõtelnud, vaid ikkagi issameiet lugenud.
„Jah, siin on see tema Rheini-äärne,“ algas härra Schulz pärast palvelugemist. „Teie muidugi ei mõista, mis see tähendab, sest teil ei ole oma Rheini. Aga mina mõistan oma isa, kuigi ma pole Rheini näinud. Rhein oli minu isa viimne eluunistus ja mina pidin selle unistuse teostama. Ma teile vist rääkisin, kui tõite mulle härra Mauruse kirja. Aga pidage meeles, mis mina teile ütlen: Kui teil kunagi on elus mõni suur unistus, siis teostage seda ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teiste peale. Ärge lootke ei vennale ega pojale, õest või tütrest rääkimata. Ükski ei teosta teiste unistusi, iseendalgi on neid rohkem kui suudab teostada. Minu isa lootis mi-
