peavad nad mind titaks. Ütlevad ja nõnda on nad vastutusest lahti. Aga kui poisid laiali sõidavad, siis võtavad nad mu muidugi käsile, sest siis leidub neil ka minu jaoks aega — pakivad mu sisse ja viivad mu sinna tagasi, kust ma omapead plehku pistsin. Aga olgu! Hea seegi, kui nad nõndagi must pisut välja teevad. Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! See on mõnikord otse hirmus! Vahel oleks mul nagu mõnest vanast mööblitükist, seinast, toa- või uulitsanurgastki rohkem kui inimestest. Aga seda ütlen ma ainult teile, pidage seda meeles. Olete teie ka midagi selletaolist tunnud? Olete?“
„Kui teie seda nõnda räägite, siis näib, nagu oleksin,“ vastas Indrek. „Mina ka, kui igatsen koju, ei mõtle niipalju inimesi kui asju või kohti: puid, põõsaid, mõnda vana aeda või mulku aia sees, kust oled nii palju üle roninud, kägisevat väravat, mida lugemata hulk kordi avanud. Ja teate, preili, meil on väljamäel vanad männid, neid mõtlen ma alati kõige pealt.“
„Aga kas teate, miks see nõnda on? Aga mina tean, tean kindlasti. Asjad on õiglasemad kui inimesed, sellepärast. Asjad on tõepärasemad. Neil on kindel iseloom, aga inimestel ei ole. Inimestel ei ole midagi. Lahkud täna sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras, — niisugused on inimesed. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujud ja illusioonid. Just nii: tujud ja illusioonid, neid on mul rikkalikult. Teie ei usu? Oo, teie ei tunne mind! Teie ei tunne mind põrmugi! Minu isa ka ei tunne. Tema tunneb teisi naisi, seda ma tean, nüüd tean ma seda, aga oma tütart ei tunne, sest oma tütar pole ju naine, see on ainult laps. Siiski, võimalik, et ta ainult teeskleb, nagu ei tunneks ta mind. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas. Uskuge! Mina ometi oma isa tunnen. Tahate, ma jutustan teile ühe loo…“
Aga viimane lugu jäi jutustamata, sest kaugelt koridorist kostis kellahelin ja nüüd hakkas kogu maja sumisema nagu peret heitev mesipuu. Ramilda jook-
