serval, külgepidi Indreku poole. „Ma olin tol korral hirmus tüdind, kui see sündis,“ pidi ta edasi rääkima, aga äkki pöördus ta Indreku poole küsimusega: „Kas teate, mis on tüdimus? Olete seda tunnud? Kas mõistate, mis tähendab, et teile võidakse öelda: homme tuleb suur õnn, kole suur õnn tuleb teile homme, nii et te võite puhtast õnnest aru kaotada, sootuks hulluks minna, aga teie vastate üsna ükskõikselt: las tuleb pealegi see kole suur õnn, aga minul pole enam ei väikest ega suurt õnne vaja, sest mina tahan surra, mina tahan just praegu surra, sest mina ei usu enam õnne, mis võiks minu veel pisutki õnnelikuks teha. Mõistate seda? Kui lubataks päisepäeva ajal astuda paradiisi, ka siis ei tahaks enam homseni elada, sest mis võib mulle anda paradiis! Just niisuguses meeleolus olin ma tol korral. Sest saage minust õieti aru: sulle võidakse lubada kogu maailm ühes kuu, päikese ja taevatähtedega ja igaühte neist võid sa niidil käima panna, niidist oma tahtmise järele tõmmata, aga see on sulle üsna ükskõik. Isegi kui tuleks jumal, see, kes on loonud taeva ja maa seitsme päevaga, ja ütleks sulle: soovige midagi, ma täidan kõik, siis vastaksid taeva ja maa loojale päris rahulikult: armas taevane isa, sa oled pisut hiljaks jäänud, ainult ühe päeva oled sa hiljaks jäänud, sest veel eile oli mul hulk soove, aga täna ainult üks — surm. Ja kui jumal näeb ja kuuleb, et sul on ainult see soov ja ütleb: ei, armas laps, ma täidan kõik soovid, mitte aga seda, siis vastad talle päris ükskõikselt: armas jumal, sa võid minna, mul pole sind siis vaja, ning lasedki jumala uksest välja minna, sest sa ise tahad muretseda endale selle asja, mida polnud valmis sulle andma jumalgi. Nõnda oli siis. Aga nemad päästsid mu, minu tahtmise vastu. Õieti oli mul ükskõik. Sest ma mõtlesin nõnda: päästke aga pealegi, sest teie saate ju selle eest raha, mina ise maksan oma päästmise eest, mida ma ei soovi. Aga ma võin teile varsti uuesti tööd anda, mõtlesin ma, võin tingimata, niipea kui olete mu pisut tervemaks teinud, nii et mul jõudu on. Siis tuli tädi kiri. Õieti oli ta juba ammugi
457
