XXXI.
Tulid rasked ja mingisugused uimased päevad, nagu oleks pähe hakanud kevadine päike, mis sätendas tulvil täis vett jõel. Ah, elus on hoopis teisiti kui ettekujutuses või mõnes raamatus, mis on ka vist ainult ettekujutus. Raamatus on nõnda, et kui on kevad lillede, pakatavate puude ja linnulauluga, siis on ka armastus, aga elus võib ka teisiti olla. Tuleb küll kevad kõigega, mis tal on, aga armastust ei ole enam, sest armastus lõppes enne kevadet, sai lihtsalt otsa. Ja siis on ainult lein, et pole enam armastust. Ja kui siis tulebki kevad oma lillede, päikese ja linnulauluga, siis on ainult kahekordne lein, sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi, kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber. Iseasi, kui oleks sügis oma vettinud päevadega ja sumbunud valgusega, nagu oli siis, kui Indrek seisis esimest korda Mauruse maja ees ja märkas uksest üürikeseks vilksatanud valguses tänavakivide vahel viletsat roomavat rohulaju. Jah, see oleks iseasi. Ja siis tol korral see naeratav tüdruk seal võõrastemaja uksel, jah, see ka. Aga pärast puges ta nagu sooja otsides Indrekule kurgu alla ning Indrek hüppas aknast tänavakividele, nii et ta veel praegu arvab seda valu tundvat päkkades ja põlvis. Praegu ei hüppaks ta vist mitte, vist mitte, aga nüüd pole tal enam seda tüdrukut kurgu all. Nõnda on elus. Ikka tuleb midagi liiga vara ja midagi liiga hilja ja nõnda läheb kõik mööda, aina mööda.
Linn oli muutunud tühjaks ja õudseks. Indrek otsustas sõita Vargamäele, — kas kogu suveks või ainult mõneks päevaks, seda ei teadnud, aga tal hakkas igat-
