on teine asi, sõbraks võib jääda ka siis, kui ei armasta. Ja meie jääme sõbraks, igavesti sõbraks, sest inimene on igavene. Näete, mis ma tean. See on vene keele tunnist, sest see venelane räägib alati igavesest inimesest, kui ema toob talle mõne pudeli õlut. Nii et meie jääme sõbraks. Tiinal on ka sellest hea meel, sest tema rõõmustab alati, kui teie tulete. Teate, ta naerab uneski, naerab otse laginal, kui teie olete meil käind, nii väga sõbrustab ta teiega. Sest sõprus on tema osa siin ilmas, kes teda, vaest, armastama hakkab! Kes armastab tüdrukut, kui tal pole jalgu all! ütleb ema — mehed armastavad jalgu. Vaatavad silma ja armastavad jalgu, nõnda ütleb ema. Nii et tal on siis ometi teie sõpruski, kui meie sõbraks jääme ja teie meil edasi käite. Tiina on hoopis teine kui mina, sest temal pole ju jalgu all. Tema noomib juba nüüd mind, miks ma olen niisuke ja niisuke. Minuga ei saa teda võrreldagi. Teie muidugi ei usu mind, teie ei usu mind ülepea mitte, sest te ei armasta mind. Aga mina armastan ja sellepärast usun ma. Ainult mehele tulla, seda ei või ma, nii imelik on elu, nii hirmsasti naerab ta inimese saatuse üle — armastad, aga mehele ei või, mitte ei või…“
Neiu vurises kui värten ja ikka armastusest ning sellest, et ei või mehele minna, kui on armastus. Indrek kuulas ja kuulas ja ei saanud millestki aru. Aga viimaks tuli tal üks mõte pähe ja seegi ei olnud tema oma mõte. vaid selle oli ta kustki raamatust lugenud. See pidi küll suur, sügav ja tähtis mõte olema, sest ta sööbus kohe Indreku peaajju ja jäi sinna tänapäevani. Oligi hea, sest nüüd võis ka tema armastusest kaasa rääkida, kuigi mitte oma, siis teiste sõnadega. Ja nõnda ta siis ütleski parajal silmapilgul:
„Teate, mis üks väga kuulus mõttetark ütleb armastusest? Tema ütleb, et iga tõsine armastus on platooniline ja, kui mees ja naine armastavad teineteist ideaalselt, siis nad lapsi ei saa. Sellepärast on abielu sigadus kui tõsine armastus, sest abielus on lapsed ja kõik muu, — ütleb see mõttetark.“
443
