vad. Aga siis karnaps! ja ongi käes! Kaks tüdrukut korraga!“
Härra Maurus tõstis äkki käe otsaesisele, nagu tuletaks ta midagi meelde. Siis pöördus ta Indreku poole ja küsis:
„Kus on see tüdruk? See sinu tüdruk?“
Proua Vaarmann haaras Tiina sülle ja tõi ta Mauruse ette, öeldes:
„Siin on mu õnnetu laps, härr Maurus.“
„Pange ta maha,“ käskis Maurus.
„Tema jalad ei kanna teda,“ vastas emand.
„Teie olete torm inimene. Kas te siis aru ei saa, mis härra Maurus ütleb? Härra Maurus räägib ikka selgesti, lühidalt ja selgesti: pange ta maha. On see selgesti?“
„On, härr Maurus,“ vastas emand Vaarmann, „aga meie põrand on ju… härra Maurus näevad isegi, mis on vaese inimese põrand.“
„Siis pange ta toolile,“ käskis härra Maurus.
Ja kui see oli sündinud, härra Maurus katsus ja vaatles tütarlapse jalgu, nagu oleks ta mõni asjatundja. Siis võttis ta lapsel mõlemast käest kinni ja ütles:
„Noh, tõuse püsti, ma aitan, härra Maurus oma halli habemega aitab.“
„Ei saa,“ vastas tütarlaps, ilma et oleks teinud katsetki tõusta.
„Peab uskuma, et võid tõusta, siis ka tõused, õpi uskuma, siis saad terveks,“ seletas härra Maurus oma „kõrralikkude“ poiste naeruks.
„Ta ei oska veel niipalju uskuda,“ seletas emand Vaarmann.
„Aga kuis sa siis käid?“ küsis härra Maurus.
„Karkudega, härra Maurus,“ ütles ema tütre eest.
„Mitte segada, kui härra Maurus räägib. Emadel on ikka see mood, et kui tahad tütrega rääkida, siis on ikka nemad vahel, nagu oleks nemad ise need tütred. Aga härra Maurus küsib tütrelt: kuis sa siis käid?“
„Mul on kargud,“ vastas laps.
„Soo, või sul on kargud. Kus nad on?“
437
