ei tule!“ Mis teen ma siis selle vanamehe loaga? Kuhu ma ta panen? Või arvad sa, et seda saab teiseks korraks, teiseks päevaks hoida? Dudki! Siin ei saa midagi teiseks päevaks hoida. Täna — või pühi suu puhtaks! Vanaga pole lõbus asja ajada. Nägid, misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli? Üks oli teise üle löönud, muud midagi, aga vanal oleks nagu tuli lahti. Ja mine katsu temalt luba saada väljaminekuks. Arvad sa, et ta ütleb: „Armsad lapsed, minge aga pealegi, ainult õhtusöögiks tagasi, sest kui söömata jääte, istub surm teil öösel peatsis?“ Ei, vaid esimeseks kohe: „Kuhu? kui kauaks? milleks? kas üksi? kes veel?“ Teiseks — „kas raha on? kui palju? kust said? kes andis? miks? millal? milleks?“ jne. jne. kuni sa ära väsid ja ütled: „Tänan väga, härra direktor, aga ma mõtlesin juba ümber, ma ei lähegi välja, pole tarvis, pole himu.“ Sest kuhu sa veel lähed, kui pool aega pärimistega viidetud. Sellepärast teevad targasti need, kes ei kõssagi, vaid kaovad tagaukse kaudu. Ning kui hoovivärav lukus, siis Jürka järelt võti või üle müüri. Muidugi sinuga pole veel selle peale mõelda; sellepärast muretsen vanalt loa, et oleks õige luba. Võtan selle risti enda peale. Küllap ma juba temaga hakkama saan, mina oskan, mind ta usaldab. Mõni teine, eks katsugu aga. Aga kui sa just tahad, siis võid ka ise luba küsida; minul pole selle vastu midagi, oleks isegi parem.“
„Ei, ei, küsige teie,“ vastas Indrek.
„Ongi mõistlikum,“ arvas Tigapuu. „Aga jäta see teietamine, sest mis teie ma veel sinule olen, kui ma pean sulle vanamehelt linnamineku luba norima. Seda teeb ainult seltsimees, tovarištš. Sõbergi ei tee seda, ainult seltsimees, kellega jood pott õlut või viskad midagi muud. Iseasi mõni põnlane kusagilt esimesest või teisest klassist, sellele olen ma muidugi teie. Teie ja härra Tigapuu! Gospodin klasnõi nastavnik! Aga meie vahet on ainult üks klass. Muud kui see ladina keel, katsu, kuidas sa sellega hakkama saad; see on nii mõnegi mehe murdnud.“
43
