redas lumes üles tõusta, siis tahtis naerev neiu sedasama; nõnda läksid nende jalad kuidagi segamini, hakkasid üksteisse kinni ning nad kukkusid uuesti ja Indrek veel õnnetumalt kui esimesel korral — veel enam neiule peale. Kõik sündis nagu poolilmsi, poolunes, sest töösoojus, isegi tööuim oli vallanud kogu keha. Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus. Aga siis märkas ta äkki, et tema nägu on neiu näole üsna ligi ja et selle naerev suu on avatud, kust lõõtsub hooti palavat hingust, ning et neiu ümmarikud silmad ei olegi praegu nii väga ümmarikud ning läigivad pimeduses. Järgmisel silmapilgul heitis neiu tal teise käe ümber kaela ja nüüd langes Indrek oma suuga suisa neiu suule, ainult pisut viltu ja sellepärast ei katnud tema suu neiu suud täiesti. Jah, muidu oleks pidanud ta ju katma, sest neiul oli nii väike ümmarik suu. Või naeris ta ikka veel avatud huulil? Neid mõtteid mõtles Indrek alles hiljem teadlikult, aga ebateadlikult pidi ta midagi selletaolist juba seal vana õunapuu all mõtlema, sest ta oli ju katsunud oma suu seisangut parandada, aga enne kui ta seda suutis teostada, kadus neiu suu alt hoopis ja huultega ahmis ta külma lund.
„Teie olete nii suur ja pikk, et lämmatate mu ära,“ rääkis neiu ja hakkas kõigest jõust rabelema, et üles saada. Räägitud sõnad ja nagu ei midagi teadev hääl virgutasid Indrekut, kelle liikmeid oli tabanud nagu halvatus. Juba jalul olles tahtis ta midagi otsustavat teha või öelda, aga ometi jäi lõpuks kõik tegemata ja ütlemata. Ainult neiu rääkis, nagu teeks ta seda kahe eest.
Aga kui nad lumeveo lõpetasid, sest et Indrek pidi
