täitis oma kaustiku riimidega, jättes luuletiste valmistamise tulevatele päevadele või põlvedele. Ka Tigapuu ise oli agar riimiluuletaja, aga tema tegi seda nii muu seas, ilma et oleks sattunud vaimustusse.
Vaidlused luule üle muutusid ikka üksikasjalisemaks ja ühegi väited ei suutnud otsustavalt läbi lüüa. Nõnda see kestis nädalaid, nii et härra Mauruski arvas viimaks tarviliseks kaasa rääkida. Tema tegi seda õhtul söögitoas, kus ta jagas oma harilikku õpetust komade paleest ja muist niisuguseist asjust, sest karata komadelt kirjandusse oli ju nii kerge ja lihtne.
„Ja ma olen kuulnud,“ ütles ta, „et on inemisi, saate aru, on inemisi siin, seal laia ilma peal, on niisuguseid inemisi, kes ütlevad, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mina ütlen: need inemised ei räägi tõtt. Sest mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Pange tähele: armastus ja ainult tema. Ja mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. Mis teeb nad armsaks? Ikka armastus. Mis meeldivaks? Aina armastus. Sest ilma armastuseta on kõik tühine asi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks. Aga mis keelt armastame kõige rohkem? Oma emakeelt. Mis on meie emakeel? Eesti keel on meie emakeel. Sest pole ühti, et haritud rahvas ei taha eesti keelt kõnelda, vaid pursib saksa ja vene keelt, mis on meie riigi ja armulise keisrihärra keel, nii et ka meie teda tema majesteedi armust selgesti kõnelema õpime nagu saksadki, et võiksime iseenda eest kosta kirikus, koolis ja kohtus. Aga kas keegi armastab oma ema sellepärast vähem, et ta on väiksem ja vähem haritud kui võõrasema või mõni muu peenike proua? Ei mitte, vaid võõraid meie austame, nagu on iga korraliku inemise kohus, aga oma armastame. Aga et meie koolitud inemised tahavad kodus kõnelda aina saksa keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie
