tise nagu unest. Tuli ilmsiks, et ka siin leidus muusade sõpru, kes olid juba ammugi salajas tagunud salme, olid katsunud tõlkida Puškini ja Lermontovi. Salajas hoiti seda sellepärast, et luuletamine tundus nagu pisut naeruväärsena ja häbiasjana. Mitte et luuletamine üldse, vaid siin Mauruse asutises, liiatigi veel mõne koolipoisi poolt. Ehk kui see oleks sündinud veel mõnes võõras keeles, milles tuubiti luuletisi pähe, siis oleks ehk teine asi, aga eestikeelseid luuletisi ei nõudnud keegi peast. Vaevalt leidus õpetajaidki, kes neist oleks mõni teab kui palju osanud rääkida. Aga nüüd tuli see Pajupill, kes luges „Kalevipoega“ ja mingisugust „Vana kannelt“, ning tema oli oma eestikeelsete salmide peale uhke. Tema uhkus hakkas ka teistesse nagu tsirkuseuim ja varsti näis, nagu kubiseks kogu asutis aina luuletajaist. Saadi isegi nõnda julgeks, et söandati oma salmikutega minna Koovi juurde, lootes temalt arvamuseavaldust. Aga härra Koovi kui vaikne ja tagasihoidlik inimene ütles:
„Mina ei tea luulest midagi, eesti luulest ammugi mitte. Eesti luule peab olema isamaaline, aga mina ei või oma isamaalusega kuigipalju kiidelda. Teie peaksite härra Mauruse enda juurde minema, tema oli omal ajal Kirjameeste Seltsi poolt korraldatud luulevõistlustel auhindajaks, küll tema teile ütleb, sest tema teab ja tunneb eesti luule vaimu. Või minge doktor Hermanni juurde, tema teab ka. Kirjutage ladina või vene keeles, siis ma loen.“
Nõnda mõtles härra Koovi luulejüngreist viisakalt vabaneda. Kuid ta eksis, sest paari päeva pärast ilmusid tema juurde uued mehed, kaasas kaustikud venekeelsete luuletistega. Nüüd Koovi enam ei pääsenud, vaid pidi lugema. Ja mehed, kelle vaimuvalanguid ta lugenud, said üle-öö kuulsaks kogu asutises alumiselt korralt kuni katusealuse Siberini ja nad kahetsesid väga, et Mauruse asutis polnud suurem, palju suurem, sest siis oleks ka nende kuulsus olnud suurem, palju suurem. Kui härra Mauruse asutis oleks olnud küllalt suur, siis oleks võinud nende kuulsus kosta kas või kogu
