sest ükski mees ei saa härja vastu, kes sööb kõlkaid, heinu ja aganaid — jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis leivaga saame suure vaimu. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm, nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja.“
Aga varssi härra Maurus pidi nägema, et kergem on kuradit välja kutsuda kui Beetsebuli minema kihutada. Tsirkus hakkas õpilaste meeltesse kinni. Tsirkus hakkas Indrekugi meeltesse kinni, nagu oleks lõhnas. mida ta siin tundis, ja muusikas, mida kuulis, pisut igaviku hõngu ja helinat. Tsirkuses hoovas mingisugust seletamatut uima, mis pani poisid nagu purju. Indrekki aimas seda uima, kuigi oli seal käinud ainult mõned korrad. Esimesel korral läks ta härra Mauruse kingitud piletiga tingimusel, et ta võtab kaasa härra Voitinski ja kaitseb teda rahvamurrus, et see teda vaimustushoos ära ei tallaks, sest härra Maurus ei võinud muidu, kui pidi maksku mis maksab ka Voitinskile näitama eesti vürsti.
Juba tsirkuses endas muutus härra Mauruse seisukord sagedasti raskeks, sest teda ümbritsevad poisid sattusid sedavõrt vaimustusse, et kisal ja käral polnud lõppu ega piiri. Küll oli härra Maurus neile aegsasti mitmel korral seletanud ja ka demonstreerinud, kuidas hästikasvatatud ja haritud inimene avaldab tsirkuses oma kiitust, aga poistel ei jäänud see kuidagi meelde, nagu arvaksid nad, et milleks tsirkuses inimesel see hea kasvatus ja haridus, sinna minnakse ju loomade kasvatust ja haridust vaatama. Ei aidanud isegi ähvardus, et tulevikus pääsevad tsirkusse ainult need, kes vaimustuvad haritult ja avaldavad kiitust viisakalt, s. t. plaksutavad käsi ja sedagi nõnda, et pahema käe peopesa puutuvad parema käe sõrmeotsad, mitte aga kogu peo, millest sünnib pauk, nagu lööks mõni mats paberossiotsa pitsist või monopolipudelilt korki. Härra Maurus tõusis kord isegi puupõhjaga toolile püsti, et kõik, kes lauas istusid, ulatuksid nägema, kuidas plaksutab tsirkuses oma käsi haritud ja hästikasvatatud ini-
403
