jast jõudis saada õpetaja või köstergi. Aga oma püksitriibu eest muretses Vainukägu endiselt. Ka pühakirja ettelugemisega tegi ta veel mõnikord katset.
„Teie vastutate minu ees, et kõik oleks korras,“ rääkis härra Maurus edasi, „ja need kaks vastutavad teie ees,“ tähendas ta abilistele. „Sest keegi peab ometi vastutama, kui härra Maurusel endal pole aega vastutada, sest temal on muud mured. Ainult pea rohkem püsti ja rind ette!“ ütles ta Indrekule, kes seisis ikka pisut vimmas ja pea longus, nagu oleks tal raske elada. „Vaadake Vainukägu, nõnda peab üks mees olema. Kuningas peab ikka oma alamatelt õppima, kuidas pea püsti ja rind ette ajada.“
Niisuguste juhatustega asus Indrek oma kohuseid täitma, mis viisid ta kohe igapäevase elu keerisesse. Söögitoas ta sattus proua Malmbergiga kokku ja see hakkas Ramildast rääkima.
„Ta küsib, et kas teie olete ikka veel siin,“ jutustas ta ja lisas juurde: „Ta küsib ülepea vanu tuttavaid. Tema tervis on nüüd juba parem ja, kui nõnda edasi läheb, siis võib ta ehk kevadel koju tulla. Aga väga võimalik, et ta Saksamaalt tagasi ei tulegi, leiab seal ehk omale uue kodu.“
Indrek ei osanud midagi vastata, naeratas ainult kohtlaselt ja pisut piinlikult, nagu räägitaks temale ebasündsaist asjust.
„Võin ma teda teie poolt tervitada?“ küsis proua Malmberg, aga kuidagi nõnda, nagu heidaks ta ainult rumalat nalja.
„Kui tohib, siis paluksin,“ lausus Indrek.
„Hea küll siis, ma kirjutan talle, et olete endiselt siin minul abiks ja toeks ja et olete juba kõigil tassidel kõrvad ära murdnud.“
„Aga seda pole ju ometi mina!“ hüüdis Indrek üleni punastudes, nagu oleks teda tabatud mõnelt häbiteolt.
„Muidugi mitte, aga kirjutada võib ju ikka, ega te siis seda ometi pahaks pane. Ma lisan juurde, et olete tõsisemaks ja mehisemaks läind ning et räägime
371
