tuli, sest mina ei taha neist veel rääkida ja see oleks liig vara, kui ma neist juba nüüd räägiks. Ja seda pead sa teadma, kallis vend, et Kassiaru Maali ajagu pealegi pulmad püsti, kui ta tõesti tahab, mida aga mina ei usu, vaid tema ainult tahab hirmutada, sellepärast ta Liinetki käis kutsumas, sest minust tema võtjat siin Poolamaa põhjas niikuinii ei saa, kus on kõige ilusamad neiud ja kust sulle saadab kallist rahu ja tervist sinu armas vend Andres.“
Luges Indrek venna kirja esimest, teist või kolmat korda, ikka ei pääsenud ta imelikust rusuvast tundmusest. Kirjutas vend ploomimetsast nagu sigadekopli lepikust, Kassiaru Maalist, kes ajab pulmi püsti, Poolamaast, mis pole Jõessaares, või jumalagajätmisest ilma silma nägemata ja käe andmata, — ikka kippusid talle silmade ette isa könksus sõrmed, mida ta mineval suvel tähele pannud lakaotsal. Ja alles esimest korda arvas ta täies ulatuses taipavat, mis tähendab isale, emale, kogu Vargamäele, kui vend peale kroonuteenistust sinna tagasi ei pöördu. Õed läksid, tema ise läks, Andres läheb ja ka Ants ei mõtle jääda, nagu oleks õnn igal pool mujal, mitte aga kodu. Ja siis veel see Kassiaru Maali, kes ajab pulmi püsti! Indrek tundis teda vaevalt, aga ometi puudutas tema nimi teda kuidagi valusalt. Andrest ja Maalit peeti teineteisele nagu looduks. Kõik ütlesid lausa, et kui Andres ei lähe tagasi Vargamäele, siis ainult sellepärast, et ta on valinud Kassiaru, kuhu läheb koduväiks, sest Kassiaru on parem ja suurem kui Vargamäe. Ja juba paari aasta pärast viskab vend kõige peale käega, teda ei huvita enam kuigi palju ei Kassiaru ega tema ainuke tütar ja pärija, sest vend on ilma näinud, nagu ta ise kirjutab, ja tema elab Poolamaa põhjas, kus kõige ilusamad neiud. Liiga ruttu ja kergelt näis sündivat kõik laias maailmas, mitte nõnda nagu kodu, seal soode ja rabade taga. Ainult seal tundus, nagu aimaksid inimesed endas tõesti igavikku ja nagu talitaksid nad sellekohaselt.
369
