paistvaist punastest kividest ahi, mille suu ees keedukoht.
Indrek otsis silmadega paika, kuhu laps panna.
„Ehk tulete tahapoole,“ lausus neiu ja lükkas ukseaugult riided kõrvale, aga juba järgmisel hetkel laskis ta riided uuesti langeda ja jäi lahutatud käsil ukse ette seisma ning ütles naerdes: „Ema noalaev on laeni täis, sinna ei või. Pange ta siiasamasse.“
Indrek asetas lapse ahju äärde õlgpõhjaga toolile.
„Palun, istuge ka ise,“ ütles neiu ja pani talle pehme tooli, mille ta tagaruumist toonud. „Meie maja au ja uhkus,“ lisas ta naerul juurde, tähendades toolile. „Sellel istuvad ainult meie armsad külalised.“
„See on papa tool, kui ta elas,“ seletas Tiina. „Mammal oli ka niisuke, aga see läks katki, koid sõid jalad alt ära; nüüd on ta kuuris. Põhi on, aga jalgu ei ole — koid põhja ei söö.“
Tuli ka ema sisse ja jäi ukse alla seisma.
„See on nüüd see Pikk, sa tead ju!“ hüüdis Tiina talle vastu, enne kui ükski sai tutvustamiseks midagi teha. „Tema tõi mu süles koju, aga vihmatibad äratasid mu üles.“
„Teid, härra Paas tunneme juba ammugi,“ ütles emand Vaarmann ja naeratas ise nõnda, et iga vähegi asjatundja pidi taipama, et ei tema ise ega tema lapsed kuulu õieti siia, vaid kuhugi mujale, mis palju peenem ja parem. „Teist on meile niipalju räägitud, teist ja preili Maurusest.“
„Imelik,“ lausus Indrek kohmetunult ja tal oli hea meel, et toas valitses videvik, sest muidu oleksid võinud teised tema punastumist näha.
„Jäite siis siia ukse alla,“ ütles emand Vaarmann hädaldavalt, „oleks ometi kutsunud võõra tahapoole.“
„Ma tahtsin kutsuda,“ vastas neiu; „aga noalaev on ju laeni täis.“
„Ah jumal, minu noalaev!“ kaebas ema nagu käsi ringutades ja pöördus siis Indreku poole vabandust otsima: „Kui teie teaksite, mis häda mul nende kahega on. Kuhu midagi võtavad, sinna jätavad. Ja minul
363
