mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema. Oleks te ainult õli lampi pannud, siis oleksin ma teadnud, et tuldi tundi; aga et ka ahju oli köetud, siis ei teadnud ma midagi arvata. Sest et teie niisugused sead olete, et minu ahju kuumaks kütate, seda pole üheski valemis ega teoreemis. Aga tulge täna, täna olen ma tingimata kodu.“
Peale selle pöördus ta sakslase Unteri poole ja ütles sellele:
„Ah teie, põrsas, käisite minu peale direktorile kaebamas, mina olevat teid sõimanud. Mina teid, ritsikat, sõimanud? Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist. Aga teil, pehkinud pudrutambil, on, jumal tänatud, kõik karvad alles, mis tõendab, et ma teid, oina äbarikku, pole mõelnudki sõimata. Paar seltsimehelikku grammatilist oskussõna, see on kõik. Seda taipas härra Mauruski oma idiootilise moluga. Aga nagu soovite, härra Ober, lontrustega võime ka lontruste keelt kõnelda. Mul ükskõik.“
Kui poisid õhtul uuesti Molotovi juurde ilmusid, istus ta kellegi habemikuga lauas ja oli ägedas vaidluses. Laual seisis peaaegu tühi pudel ja kaks klaasi, nende kõrval paber suupistete jäänustega.
„A-a!“ hüüdis Molotov poisse nähes. „Minu uus oinakari, millest peab saama täieõiguseline ja ülev inimsugu.“ Ja külalise poole pöördudes lisas ta juurde. „Tähendab järgmise korrani, enam pole mul aega.“
Ta andis võõrale kätt ning lükkas ta uksest välja. Siis pani ta pudeli ja klaasid ühes suupistega lauaotsale vastu akent ning ütles:
„Istuge, kuhu keegi saab. Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas
