Aga sotsialismi ma teile õpetama ei hakka, nagu kardab teie direktor, see jahupea — jumala eest, täielik tainapea, võite talle enesele öelda, kui tahate — ei, sotsialismi ma ei õpeta, sest seda ei tunne ma isegi veel küllalt hästi. Aga sotsialist olen ma südame poolest ja matemaatikat tahan ma teile õpetada. Seega oleme asja juures. Kus on klassiraamat? Õpilaste nimed? Priimus, mis olete läbi võtnud? Soo, nii. Eks näeme, mida mõistate.“
Ta hakkas nimestiku järele kordamööda musta tahvli ette kutsuma. Aga polnud ühtegi, keda ta poleks varsti kohale tagasi saatnud, ühes sõnadega:
„Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! Ja ise tahate minu seltsimehed olla ning saada minu sõpradeks. Mis sõber võib olla inimene, kes on matemaatikas idioot? Ja mis seltsimees? Kas on ilma matemaatikata maailmas tõde? Kas on ilma tõeta ausust? Ilma aususeta otsekohesust? Kas mina räägiksin teiega nõnda, kui mina oleksin nagu teiegi matemaatiline idioot? Rääkis Kurlov teiega nõnda? Nimetas ta teid seaks, vasikaks või tainapeaks? Ei, tema nimetas teid härradeks, ma tean. Räägin ma tõtt? On mul õigus? Kui härra Kurlov ütleb: siga või vasikas, siis ta sõimab, aga kui mina ütlen teile: idioot või tainapea, siis räägin ma ainult tõtt, puhast tõtt, matemaatilist tõtt, mis on puhtaim tõde, sest temas pole midagi muud kui ainult tõde. Sellepärast on ta otse vastand usule, mis on ainult muinasjutt kolmest surnud vaalist, millel kiigub maailm. Ergo — usk on matemaatiliselt absoluutne vale, matemaatiline vale. Niisugune on usu
