temale kallist raha, ja teie ütlete, mina ajagu ta ära. Kuhu peab härra Maurus targa inemise ajama? Algebra pole ometi usuõpetus, kus iga ristiinemine võib viis saada. Ei, algebra pole mitte usuõpetus. Pealegi käib see tark inimene suurte meestega läbi. Kõrgete meestega! Kuidas võib härra Maurus temale öelda: enam ma teile kallist raha ei maksa, sest minu poisid on nii rumalad, et ei saa teie tarkusest aru, mis on nulli ja ühe vahel. Võin ma talle nõnda öelda? Ei, härra Maurus ei või nõnda öelda, sest siis läheb see tark inemine oma suurte meeste ja naiste juure ja ütleb neile: „Härra Mauruse kool on üks väga halb kool, sest tema poisid ei saa algebrast aru ja härra Maurus ei maksa mulle enam raha.“ Nõnda ütleb ta. Aga mis pean mina neile suurtele vastama, kui nemad minult küsivad? Võin ma vastata: „Ei, suured härrad, minu kool on hea, aga minu poisid on halvad?“ Muidugi ei või. Nõnda siis: härra Kurlov jääb. Sest kes on siin direktor? Härra Maurus on siin direktor; aga mis direktor ütleb, see peab sündima.“
Ometi ei sündinud see nõnda, vaid pisut teisiti, sest mõne päeva pärast pidas Tigapuu järgmise kõne:
„Poisid, kas teate, mis on patronaadiõigus? Ei tea? Muidugi, teie elate ju pimeduses. Koolipoisid elavad pimeduses! Aga nemad peavad elama valguses, sest kool on valgus. Patronaadiõigus on niisugune õigus, et mõisnik valib kogudusele õpetaja. Aga seda ei pea enam olema, sest meie ei ela enam pimeduses. Haridus on valgus ja, kui mõisnik ei pea kogudusele õpetajat valima, vaid seda peab kogudus ise tegema, miks peab siis direktor koolmeistrid valima? Kas meie oleme halvem kui kogudus? Meie oleme nii-öelda haritud inimesed, oskame kõik vene keelt, aga kas kogudus oskab vene keelt? Peale paari koolmeistri ja vallakirjutaja ei oska keegi. Sellepärast siis maha patronaadiõigus! Maha mõisnikkude vägivald! Maha härra Mauruse omavoli, sest tema pole ometi mõni mõisnik! Tema vanemad olid lihtsad koguduseliikmed, ei osanud vene keelt ega midagi. Aga meie oskame, sest
327
