numbreid panna. Tahtsime ikka Paulusega kaasa minna, aga ei saanud, te nägite ju. Nõnda oli jumala tahtmine. Aga mis me siis nüüd teeme? mis numbrid me paneme? Priimus, mis numbri ma teile pean panema? Ei tea? Priimus ei tea! Priimus ei tea, et priimus vastab usuõpetust alati viie peale, sest muidu ei olegi ta ju priimus. Paas, teie? Mis? Null? Paas lepib nulliga. Õige, väga õige! Null on ilus number. Aga et jumal armastab alandlikku meelt ning et te juba leeris käinud, pealegi olete teie kristlane, siis kõlbab teile ainult viis, sest mis leeritatud kristlane te muidu olete. Null, see on võimatu, iga pagangi tunneb meie usuõpetust enam kui nulli eest. Meie isa palvet te ju mõistate? Käsud peas? Õpetused selged? Piiblilugu nagu vesi, mis? Aga mis te siis veel tahate? Tõsine ristiinimene peab piskuga leppima. Tähendab — viis, Paasile jumalasõna eest viis. Lible, ega teilgi midagi selle vastu ole, kui viis saate? Ei? Heidate minu otsusele alla? Väga hea! Aga milleks niipalju rääkida, paneme kõigile viis ära, siis pole kellelgi nurisemist. On keegi vastu? Ei? Nii siis — viis. Aga muidugi, ei teeks halba, kui te Pauluse reisidest pisut loeksite, sest seda võidakse teilt küsida. Ja muidugi! Nii et — viis! Kristlased, kõik kristlased, miks siis mitte viis!…“
325
