või on see ülepea veel ristiinimene? Ei, niisugune pole mitte ristiinimene, vaid pagan, püsti pagan, mis on üks ropp ja jälk asi Issanda ees, üks väga ropp ja jälk asi. Aga kes meist tahaks olla üks ropp ja jälk asi Issanda ees? On siin mõni niisugune, siis tõstku ta oma parem käsi üles, et me kõik näeksime seda roppu ja jälki asja.“
Ja ei leidunud kogu koolis ühtegi niisugust, kes oleks söandanud tõsta oma parema käe.
Aga sellest ei olnud Vihalepale küll, tema tahtis rohkem, tema tahtis aina rohkem, sest muidu ei saa õpilastest õigeid Kristuse sõdureid. Kristuse kindralina tahtis ta, et kui ta klassi tuleb ja ütleb: „üks“, siis tõusevad kõik õpilased korraga püsti; „kaks“ — kõik istuvad, „kolm“ — lauaklapid lahti, „neli“ — käed lauale, „viis“ — käed risti, „kuus“ — silmad Vihalepa poole ja „seitse“ — priimus tõuseb püsti ning rapordib, mis tänaseks üles antud. Ja et sõjamees pidi Vihalepa arvates olema kui jumalavälk, siis kiirendas ta oma harjutuse tempot päev-päevalt, lugedes: „üks — püsti, kaks — maha, kolm — klapid, neli — käed, viis — risti, kuus — silmad, seitse — priimus.“
Seda pidi tegema surmliku tõsidusega ja alandliku vaikusega, sest see kõik sündis Issanda ees, nagu kinnitas Vihalepp. Aga leidus neid, kes ei saanud tõsiseks jääda Issanda ees, ka Vargamäe Indrek mitte. Temap see vististi oligi, kelle kohta Vihalepp ütles:
„Kui mõni peab end juba nii suureks ja targaks, et jumalasõna ajab ta naerma, siis teadku ta, et Issanda ees oleme kõik nagu aganad, lausa põrm. Kui Jehoova võtaks vaevaks ainult korraks meie peale puhuda, siis lendaksime nagu tolmukübemed läbi akna välja — nii tühised oleme meie kõik Jehoova ees. Iga täheke jumalasõnas kaalub taevas rohkem kui meie suurus ja pikkus. Kes on oma meelest suur, selle tahab jumal väikseks teha, kes pikk, selle lühikeseks, ja naerule tahab tema vajutada nutupitseri igavesest ajast igavesti.“
Aga päev-päevalt hakkas neid ikka rohkem saama, kes kippusid naerma Issanda ees, sest poistesse oli
317
