sõrme küünt, keeleots alumise huule ja hammaste vahel naeris: „Kas te pole näinud, et vürstlik aupaistus hiilgab läikivailt püksteltki?“ Temale naerdi kaasa, aga veel enam sellele, kes tähendas: „Teil hea naerda, aga eks katsuge ise püksirihmad kalosside alt läbi kanda.“ Tõepoolest oli väga naeruväärt püksirihmad kalosside alt läbi panna, liiatigi kui neid sooje kalosse kanda niihästi suvel kui talvel, nõnda arvati. Aga kõige halvem tuli alles. Selle ütles vaga Vainukägu, sest tema küsis Kaukasuselt:
„Kas teie vürstidel kõigil pead saarjaid täis on?“
„Mitte ainult saarjaid,“ vastas Kaukasus.
Sellega oli vürst nii-öelda löödud mees. Aga härra Maurusele ei meeldinud see, sest tema ei tahtnud, et mööduksid nii ruttu vürstide ja kõigi teiste õilsate ajad. Sellepärast hakkas ta Kaukasuse mõju vastu võitlema avalikult ja salaja ammu proovitud abinõudega. Varsti teadis kogu asutis, et Kaukasus on ainult Tifliisi rätsepa poeg ja et ta on kõigist koolidest välja heidetud, kuhu ta pandud, ning härra Maurus võtnud ta vastu ainult armu poolest, sest tema isa on aus inimene ja maksab korralikult.
„Kas teie ka olete kuulnud selle armeenlase — või mislane ta seal on — juttu vürstidest ja teistest suurtest?“ küsis härra Maurus kord Indrekult. „On ta rääkind, et vürstid polegi vürstid?“
„Ei, härra Maurus, aga ta muidu niisama,“ vastas Indrek.
„Rääkige mulle tõtt,“ manitses direktor. „Sest pole ühti, et te enam ei seisa minu teenistuses, tõtt peate ikka rääkima.“
Aga Indrek ei rääkinud, nagu oleks ta tõearmastuse kaotanud. Sellepärast rääkis härra Maurus ise, seletades ilmaasju:
„Mõelge ometi isegi, mis peab meist saama, kui pole enam vürsta ega teisi ülemaid. Mis peab siis sündima keisrite ja kuningatega? Mis peab sündima meie oma keisri majesteediga? Aleksander teine tapeti ära. teate, pommiga; peab siis kõiki vürsta ja keisrid pom-
