XX.
Õppetöö oli härra Mauruse asutises juba täies hoos, kui Indrek jõudis sügisel linna. Nagu üldse seni, samuti ta jäi ka tänavu pisut hiljaks. See oli juba nähtavasti tema saatuslik osa siinilmas.
Indreku pärale jõudes oli härra Maurus ise parajasti all suures toas, sest ta lahendas mingisugust Tigapuusse ja vürstisse puutuvat asja, kes olid saanud suuriks sõpradeks suvevaheajal, mille nad mõlemad veetnud siin. Nemad käisid nüüd ikka kahekesi üheskoos, kasutades linnas vürsti raha ja Tigapuu kogemusi. Aga kodunt lahkusid nad nõnda, et kui vürst läks eesuksest, siis putkas Tigapuu tagauksest või, kui vürstil oli vaja minna tagauksest, siis pidi Tigapuu tingimata tarvitama eesust. See oli nõnda nende sõpruselepingus maha tehtud. Koju tulles nad olid enamasti ikka ladusas tujus, et unustasid nagu sõpruselepingu ja tulid mõlemad kas või eesuksest suure mürina ja kellahelinaga ja tõid kaasa nagu õllepoe ja lillekaupluse lõhnad korraga. Neid lõhnu härra Maurus parajasti taga ajaski, kui Indrek oma pambuga sisse astus. Nõnda oli härra Maurusel äkki kaks hädalist asja õiendada: uurida lõhnade põhjust ja küsida samal ajal Indrekult, kas ta ehk ei toonud pisutki raha. Ühte ei võinud jätta, teisega ei võinud viivitada, sest lõhnad hajuvad ruttu ja rahaga pole kindel enne, kui ta sul peos. Aga Maurus lahendas selle küsimuse nõnda: ta pani Indreku oma pambuga eestuppa seisma, sinnasamasse, kus ta oli oodanud mineval sügiselgi, ainult selle vahega, et siis andis lätlane Kopfschneider talle tooli alla, kuna tänavu ei hoolitsenud tema kui oma inimese eest keegi. Nõnda
303
