serv pidi olema väga terav või rõõm linase riide pärast hirmus suur, sest Liine puhkes istudes nutma ja nüüd polnud tema näos ja silmis jälgegi sellest kangekaelsusest, mis ilmnes hiljuti kogu tema olevuses. Kui Indrek oleks teda nüüd kas või selja tagantki vaadelnud, siis oleks ta mõtlematult lausunud (kui tal oleks olnud pisutki aru): „Laps mis laps!“ Aga Indrekul ei olnud nähtavasti aru, sest tema läks otseteed ema juurde ja ütles:
„Las see riie jääb pealegi Liinele, et ta võiks tuleval talvel leeri minna.“
„Aga, armas aeg, kust ma siis sinule võtan!“ hüüdis ema kohkunult.
„Ükskõik kust,“ vastas Indrek. „Jään kas ilma, aga seda riiet mina ei taha, sellest särka selga ei pane.“
Ütles ja läks minema.
Aga nüüd hakkasid ka ema silmad vett jooksma, aina jooksid ja jooksid, kui ta lüpsis lehmi, nagu oleks tal oma Tõmmikust ja Päitsikust hale meel, et nad peavad oma piima lüpsikusse andma, kuna nende vasikatele joodetakse jahurokka, kuhu hulka ainult suumaoks või magusaks haisuks valatakse kahasse kokku pütitäis haput piima, Tõmmiku omale vähem, sest see on vanem, Päitsiku omale rohkem, sest see on noorem ja nääpsukesem.
Nõnda oli peaaegu kogu pere pisut pahukses ja ei olnud kellelgi teisega pikemat juttu. Niisuguses meeleolus heideti laupäeva õhtul magamagi. Järgmisel hommikul ärkas Indrek kirikukellade kaugest kõmast. Ruttu kargas ta asemelt, tõttas lakast maha ja läks särgiväel ning paljajalu õueväravasse, nagu oleks seal midagi näha. Ja ta seisis seal, nagu oleks tal osa selle poisi meeleolust, kes istus millalgi ammu siin ja nuttis, haugatav koer kõrval. Aga Indrek ei nutnud, tema seisis muidu niisama. Ka koera polnud tal kõrval haugatamas, vaid ta seisis ihuüksi, sest iga uus kellalöök tegi südames nagu hella valu. Nõnda helisevad kirikukellad ainult Vargamäel ja ei ole suures laias maailmas teisi niisuguseid kirikukelli. Ainult ühel meistril ja
