Nemad vastasid küll, nemad vastasid oma mustendavate avaustega igale hõikele, tuli see looma või inimese suust, sest nemad olid kõigiga tuttavad, kõigiga sõbralikus vahekorras ja neil oli nagu hea meel, et on ometi keegi, kes hõikab jõe ääres luhas päikesepaistel. Nemad vastasid hulgakesi, nagu üksteise võidu, et kes jõuab kõige enne vastata. Nõnda tundusid need mustasuised hallid ainukeste elavate olevustena keset kirgavat päikest ja rohelisust, nemad ja lendlevad pääsukesed.
Lõpuks vastati Indrekule ometi ka mujalt, mitte jõe äärest, vaid metsast. Ja ilma et endale õieti aru annaks, kes võiks sealt vastata, hakkas ta otseteed läbi padriku minema hääle peale. Aga kui ta jõudis mingisugusele sihile, jäi ta seisatama ja vaatas ühele kui ka teisele poole.
„Tiiu ja Kadri muidugi,“ lausus ta siis ja läks edasi.
„Me mõtlesime, et keegi ära eksinud, ei saa padrikust välja,“ seletas Tiiu vastuseks venna teretusele.
„Kust sa siia said?“ küsis kümnene Kadri, kes avaldas vähem kohmetust kui paar aastat vanem Tiiu.
„Kas te öösi koera haukumist ei kuulnud?“ küsis Indrek vastu.
„Ah sa tulid juba öösel!“ imestas Kadri. „Ei meie kuulnud midagi. Meie Muskat ülepea ei kuule, sest tema ei käi karjas ega kedagi, vahib ainult õueväravas ja lõugab, kui näeb võõrast kas või versta maa tagant. Ja tead, mis Pollaga on?“ küsis Kadri nagu suurimat uudist ja tähtsamat sündmust kogu aja jooksul, kus vend linnas elanud. „Polla on surnd! Kadus teine talvel äkki ära ja jäigi kadunuks. Mõtlesime, et hundi töö ja käisime selle jälgi otsimas, aga ei kedagi. Nõnda kevadeni. Ja siis äkki: Polla haopinu ja lumehange vahel, nina tagapool, negu oleks ise sinna pugend. Ja isa ütleski, Polla läind sinna surema. Ta olnd minust vanem, sellepärast. Koerad ei ela nii vanaks kui meie, ütleb ema. Kas see on tõsi, et meie vanemaks elame kui koerad?“
281
