kogu nägu, kogu olevust, — niisugune imelik otsaesine on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd. Muud ei näe ta midagi, ehk olgu siis, et peent kaela, milles tunduks nagu tuiksoone lööke, sest madalamale pole Indreku pilk kunagi langenud, kas häbi või kartuse pärast, mõni seda teab. Iseasi, kui vaadata selja tagant, siis küll, sest seal näeb ta juuksetompu, mis peenele kaelale nagu liigseks koormaks, näeb labaluid liikumas riiete all, näeb kitsaid õlgu ja nõrka keha, mis tunduks imelikult pikana, kui talle piiri ei paneks pisut liiga rasked puusad, kust pilk kargab kärmesti jalgele, pahkluile, et näha, kas need on küllalt tugevad kandma nendele laotud koormat. Aga Indrek arvab, et jalg oleks võinud olla tugevam ja kindlam, kui juba kord on antud niisugused puusad, sest muidu saad millegi pärast nukraks, meel läheb hellaks ja sa ei tahakski muud, kui vaadata neid nõrku jalgu, hellatada neid pahkluid, mis on alati ühesugused avalikud ja otsekohesed, mitte nagu värvis ja suuruses muutuvad silmad ja suu. Jalad harmoneeruksid nagu igavesti sileda, valge ja kumera otsaesisega ja sellepärast peatub Indreku pilk neil kõige kauemini, püüab neid nende välgatudes pika kleidi alt. Veel siiski, kui ta hakkas vastu ööd raudteejaamast jalgsi koju minema, pamp seljas, nägi ta neid jalgu metsa vahel ja tukkuva rukki ääres kõnniteil enda ees, jalgu ja otsaesist, nagu kõnniks Ramilda tagurpidi, silmad tema poole, aina tema poole. Nõnda oli nii imeline minna kodu poole vastu ööd. Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski värava taga äkki koer.
Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll mõne taluõueni, kus
