tuse ülestõusmist ei tea, vürsti ei tea. Aga mina tean! Mina tean, et see pole kellegi mees, kes südametäiega hakkab riistu lõhkuma; nõnda teeb ainult minu tädi, kui ta läheb papaga hirmus riidu. Siis purustab ta kõik, mis kätte juhtub, ja nutab pärast, et mõtle, mis see kõik maksab. Mees tuleb südametäiega kallale, see on õige mees. Kui vürst oleks tol korral tädile kallale läind, siis oleks ta olnd see õige. Ta oleks võind minulegi kallale tulla, sest mis oli minul temaga siis rääkimist, aga ka seda ei teind ta. Ma just mõtlesin, et tuleb kallale, aga ei! Lõhkus ainult, lõhkus vanu riistu! Nüüd te teate, mis ma niisugustest meestest arvan, nagu vürst. Aga Kristuse ülestõusmisest ei taha ma teiega rääkida, sest see on patt, ütleb tädi. Minu surnust ülestõusmine on ka patt, sest ükski ei tohi enne tõusta, kui Jeesus laseb viimsel päeval pasunaid puhuda, siis. Üldse ei pea ma teiega kõnelema, sest teie hukutate mu patujuttudele, ütleb tädi.“
„Preili, ma ei hukuta ju, ma ei lausu sõnagi,“ kaitses end Indrek.
„Just nõnda te hukutategi: ise ei räägi, lasete mind, ja nõnda see tulebki siis.“
„Ma ei oska ju nii ilusasti rääkida kui teie,“ ütles Indrek nüüd.
„Ei oska nii ilusasti…“ kordas Ramilda, nagu tahaks ta osatada, küsis aga siis äkki elavalt: „Kas tõesti räägin ma ilusasti?“
„Minu meelest küll.“
„Ausõna?“
„Ausõna,“ kinnitas Indrek.
„Kui ilus see teist on, et te seda mulle ütlesite.“ lausus Ramilda nüüd nagu mingisuguses ekstaasis. „Ometi ükski inimene, kes minus midagi leiab! Aga seda ei ütle ma ühelegi hingele, Saksamaal ka ei ütle. Ja teie ärge öelge ka, ega?“
„Ei ütle,“ lubas Indrek ja tundis millegi pärast äkki häbi.
See oli nende viimne kõnelus, ainustki sõna ei vahetanud nad peale seda. Selle muljega Indrek kodu
