selletaolist, millest teie räägite. Ainult Puškinist kõneldes sattusin ehk suuremasse vaimustusse kui õpetajale kohane ja hukutasin sellega õpilasi. Just praegu seletasin neile, et iga liigsus tuleb iseloomunõrkusest ja et inimesel peab olema kindel iseloom. See peab olema igal üksikul ja ka kogu rahval. Meil venelastel ei ole kindlat iseloomu ja sellepärast oleks hea, härra Maurus, kui te klassilt küsiksite, eesti keeli küsiksite, mida mina ei mõista, nii et ei tarvitse vastates mind häbeneda. Või ehk soovite, et ma üürikeseks lahkun?”
„Ei, ei,“ vastas direktor, „minu poisid julgevad ikka tõtt rääkida.”
Aga see kiidetud julgus pidi olema üsna kahtlane asi, sest direktor pöördus Lible poole eesti keeles, nagu Slopašev soovitanud.
„Sina, suur võrukael,” ütles ta, „räägi ilma salgamata, mis siin sündis, ja ära valeta, sest härra Maurusel on kõrvad ja silmad, mis ulatavad üle jõe ja läbi müüride. Räägi, ehk muidu…“
„Härra Maurus, siin ei sündinud midagi,“ vastas Lible silmi pilgutamata.
„Teie ei karjunud?“ päris direktor.
„Ei,“ vastas poiss.
„Mitte sugugi?“
„Ainult natukene, nagu mõnikord ennegi.“
„Miks te siis karjusite?“
„See oli nii naljakas, mis härra Slopašev Puškinist jutustas.”
Härra Maurus pöördus mitme poisi poole, aga vastused kõlasid samalaadised. Viimaks jäi ta Indreku ette seisma ja lausus sellele:
„Aga teie, vana pikk tõsine iisraelimees, kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete?“
„Ei midagi muud kui teisedki, ainult et…“
Indrek peatus, sest ta kahetses, et oli tahtnud midagi rohkem öelda kui teised.
„Noh, öelge välja, mis siis,“ sundis direktor.
„Ainult et härra Slopašev sai Puškinist pisarateni liigutatud ja meie naersime,“ lõpetas Indrek lause.
267
